Skip to content

Kirjutis

2016. aasta

Valgust!

Taas lubatakse meile, käesoleval aastal Päikest, Valgust ja Armastust! Jaanikuu on kirikukalendris pühendatud Ristija Johannesele, kes andis Jeesusest suurimat tunnistust: Päästja surmast ja vägivallast. Viimast heidetakse kirikule tihti ette, nagu oleks too põhjustanud ja põhjendanud ajaloos sõdu jms. Muidugi pole kõik inimesed kirikus pühakud ja sellepärast on seal ka eksimusi, manipulatsioone ja muid hämamisi olnud. Jeesuse ristijana teadis ja taipas Johannes, mis on elu mõte.  See on elusam elu:  intensiivne loomine oma annete kohaselt ja enese (paradigma, mõtete, vaimsuse) seadmine või allutamine “kõrgema” järele või alla. Areng ja maine rännak saab kulgeda ikka sihtmärki või eesmärki jälgides. Kui me ei “sea atra” või ei korrasta oma mõtteid, siis ka me hääbume tühjusesse ja meid süüakse lihtsalt ära!

Meil, kolgajaanilastel, on põhjust uhkusega kanda oma Eesti suurvaimu Willem Reimani (edasp WR) pärandit, seda  hoida ja teavitada. Tulevalt, 2017.a. 25. mail möödub WR surmast sada aastat. Seega olema üheskoos sisenemas tema  juubeliaastasse. Kristlike kirikutegelaste mälestuspäevi peetakse ja tähistatakse nende surmapäevadel. WR  on andnud kogu meie rahvale just uue paradigma või mõttetasandi: oleme väärt ise oma ajalugu kirjutama! Oleme väärt elama tervete ja kainetena õnnelikku kristlikku pereelu! Oleme väärt tegema ühiseid ettevõtmisi talgutes ja seltsides!  Oleme väärt kogunema oma kogudusse, mis on sõltuv üksnes Temast, kes teeb meid vabaks ja igaveseks. Oleme väärt elama õnnelikult, väärikalt ja pühendunult oma esivanemate pühal maal!

Muidugi ei toimu see üksnes vilka nutitelefonide näppimiste ja muude “chillimiste” kaudu. Teisalt ei välista Jumala riik ka infotehnoloogia saavutusi. Inimene ise ei tohi olla kunagi vahendiks kellegi või millegi plaanides, vaid meie ligimene olgu eesmärgiks meie toimetamistes ja tegemistes! Selle eesmärgi teenistuses Jumal lasknud meil ka avastada virtuaalmaastikke ja võimalusi. Et ikka saaksime oma eksistentsi ehitada läbi ränga, ent mõnusa töö kaasinimeste või järeltulijate huvides.

Leidsin WR raamatukogust ühe seni avaldamata kõne pealkirjaga “Eesti muinasusk” aastast 1901, kus õpetaja pajatab:  “Haldjate üle valitseb veel teine kõrgem, võimsam wägi, jumal. E.N.Setälä seletab (1885), et jumala tüwe juma – esialgselt ainult õnne, hääd tähendanud, ja et sõna alles Aaria rahwaste mõjul jumala tähenduseks hakatud tarvitama.” (lk.4-5)  

Taevane  Isa – Jumal – , on hea kõigile; ka neile, kes on eksinud või kadunud. Ka neile, kes on Teda taibanud endale teenäitajaks ja isiklikuks päästjaks.  See on suurim ÕNN, kui sa leiad või avastad selle enda jaoks, et kirik on mõnus paik mõtiskluseks ja enda mõtete korrastamiseks. Aga ka hingele toidu saamise koht, et meil oleks jõudu teenida neid, kes seda VEEL ei taipa.

Julgustan sind, hea sõber ja kaasteeline, ikka astuma sisse oma kodukirikusse ja laskma endast suuremal VÄEL  südant kosutada, rõõmustada ja kinnitada! 

Ärge põlake ära VAIMUVALGUST, mis meile kingitakse tasuta ja rohkesti! Kunagi pole me nii targad, head ja eetilised või muidu uhked, et  põlata ära Võidupüha, surnuaiapüha ja pühitsuselu üldisemas tähenduses.

Kosutavat Vaimuvihma meile kõikidele

EELK K-Jaani kog õp Peeter Parts

(Ilmunud Kolga-Jaani valla lehes juuni 2016)

 

2015. aasta

Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu! (Lk II,10)

Tasapisi jõuabki kätte aasta emotsionaalne tipp-aeg: advent, jõulud, aastavahetus, näärid, mil inimesed ootavad üksteiselt häid sõnu, mõtteid ja tegusid! Sageli on aga liiga suured „käärid“ ehk talumatult lai vahe selle vahel, mida oodatakse ja mis tegelikult välja kukub. Loodatakse head, kuid tulemuseks on soovimatu ängistus. Muidugi ei ole aastad vennad ja iga jõul on omas “mahlas” omanäoliselt kordumatu, nii nagu kõik meie päevadki. Ilu on siingi vaataja silmades! Pole midagi keerulisemat, kui selgitada või mõtestada lahti tõsiasja, kus kõigil aegadel elanud ja veel sündimata inimlastele KINGITAKSE Päästja, Lunastaja ja Õnnistegija, kes vabastab neid sellest mis hirmutab, masendab ja kurvastab ! Jumala Poja missiooni ajatus oli ehk Jeesusele eneselegi “pähkliks”, kõnelemata Tema jüngritest ja järgnevatest põlvkondadest.
Mäletan 1978.a. jõule Tarvastus, kus need olid õpilastele keelat ja ometi pakkus just see “keelatus” nii suurt huvi ja põnevust. Koos kooliõdede ja -vendadega ning õpetajategagi kiriku kooripeal koraale laulda – see pani silmad särama ja miski “liigahtas” paljudel hinges. Jutlus oli väga tark arutlus ja äratas huvi usu kui paranähtuse vastu! 1995.a. jõulud Järva-Jaanis olid juba palju nõudlikumad ja tegu oli, kuidas kõiki esinejaid jõuluõhtu kahele teenistusele ära mahutada. Koguduse kolmes pühapäevakoolis oli kokku 150 õpilast ja saadi siis koos kõigi nendega taasärkamisaja laineharjal ikka omal moel osa pühalikust jõuluimest!
2015 aastalõpu meeleolud Kolga-Jaanis tunduvad taas hoopis omamoodi või teistmoodi! Ehk avaldub see inimeste kihistumises või ka mingis iseteadvuses, kus sageli on meil vastused ette teada, enne süvaküsimuste esitamist. Teisisõnu inimesed arvavad Jumalast ja religioonist piisavalt teadvat, et sellega põhjendada oma huvi puudumist kiriku kui päästva “tsooni” või “välja” (A.Tarkovski m-film “Stalker”) vastu. Siiski on mõned parimas mõttes “keskmised” inimesed omal hapral viisil uurinud, kuis oleks kellegagi koos käia leeris või teenistusel. Kui aga kuuldakse et õieti polegi omavanuseid, siis katkeb ka huvi kohtumise vastu “kõrgema mina”- või “kõrgema teadvuse” järele. Sotsiaalvõrgustikest räägitakse palju suhtlemisvajadusest ja et oleme ühiskondlikud olendid, kes küll liialt palju lasevad endid mõjutada nn. välistest teguritest. Mis minust arvatakse kui mulle meeldivad piibli lood, või teen vaikse tänupalve enne einet või osalen pühapäevasel jumalateenistusel!? Olgu kuis on, kindlasti on igal ajal omad eelised, võimalused ja ka väljakutsed kuuluda Jumala kuningriiki – n.ö. Tema rahva hulka. Tundub et jäädavalt on möödas välise fassaadi NÄITAMISE aeg, kus suured seltskonnad olid koos ristimisel, leeris või kuldleeris. “Glamuurne välimus enam ei kanna inimest tema n.n. piirsituatsioones!” Ütleb just väikese kogukonna eestkõneleja ja publitsist Kaupo Vipp (“Globaalpohmelus”). Meie aeg nõuab kõigilt meilt taas inimeseksolemise eetiliselt selget meelekindlust ja vaimset SISU. Kahjuks pole tulevikus välistet hoopis keerulisemad elutingimused ja võimalused, kui need mis meile praegu on kingit. Pigem ongi see lõiv, mida peame maksma oma naudinguile ülesehitet elustandartite eest. Mida lohutuseks või kinnituseks kosta nüüd Sulle, kes Sa ehk oled teinud oma liikmeannetuse ja ehk eestpalvegi Jumala kuningriigi tulemiseks siia EELK hälli juurde vanasse Nurmekunna kihelkonda?
Arvan et polegi liialt tagasihoidlik see panus mida annab meile Taevane Isa siin : meelekindlust öelda “ei” igasugu sõltuvustele ja mõjutustele! Ta annab ka jõudu öelda “ei” igasugu meelemürkidele ja droogidele; enamgi veel annab vaimusilma näha läbi igasugu välispidiseid manipulatsioone ja mahhinatsioone. Kui kerge on olla koos oma Jumalaga väliselt vaene aga sisemiselt, selge- ja otsusekindlana öelda “jahh” karskusele ja südamesoojusele; jaatada detailide märkamist ja unustatu tunnustamist; isegi eluterve enesearmastus- ja selle väärtustamine on jõulude ja lunastuse teema. Inimeste mõttemustrid ja stereotüübid peavad vastu sajandeid kui mitte öelda tuhandeid. Nii nagu nüüdki liikusid toona Jeesuse sünnimaal ringi sünkretistlikke prohveteid, horoskoopide panijaid, needuste mahavõtjaid, tervendajaid, ravitsejaid ja silmamoondajaid. Teadusemehigi ja õpetlasi setmeid-mitmeid, kes ikka õigustasid oma kohta või positsiooni siin oma Päikese all. Elitaarsed suurtalunikud, farmerid ja vahendajad kuulusid pehmema kliimaga Galileas omaette kõrgklassi. Sealgi ei puudunud linnriigid oma uhkete paleedega. Oma naisel lasuva arvatava abielurikkumise tõttu pidi puusepp Joosep liikuma madalamal kui muru, mööda kõrvalteid ja seina ääri. Peaasi et nn “normaalsetele, tegijatele ja õigetele“ mitte jalgu jääda! Arvestada tuli muidugi ka Rooma okupatsiooni käsilastega, aga kõige enam siiski juudi „kirikisandatega“. Need viimased olidki kõige määravamad Jeesuse näiliselt vääritus elusaatuses.
Teatud mõttes on tänapäeva külakirikud muutunud kristlikus Euroopas inimeste poolt mahajäet paikadeks. Inimesed on koondunud linnade soojadesse, mugavatesse ja neoontuledest säravatesse paleedesse. Kummaline paradoks, et ka sääl rahvarohkeis paigus on nad liig sageli just oma sügavas sisemuses kurvad, üksildased ja unustet. Kuidagi lohutav ja KINDEL on ajatu sõnum Õnnistegija sünnist JUST karedalt kõledas ja jahedalt üksildases paigas, mille läheduses on ja oli kahtlasi hulguseid, vagabunde, lõkkeid, lihtsaid inimesi ja karjaseid oma lammaste määgimise ja koerte klähvimistega. Muidugi ei ole ükski paik iseenesest kõle ega külm, selle õhkkonna loovad ikkagi inimesed ise. Olgu see siis metsataguses külas või Manhattanil! Moraalist ja eetikast ei ole kunagi abi ega kasu, kui seda ainult loetakse või õpetatakse, ilma ise seda järgimata või praktikasse viimata. Siis pannakse meie käitumise kaalu ja SISU või sisutust ka tähele! Jeesuski kadus oma noorukieas avalikkuse eest ja ilmus välja vaid mõneks aastaks taas kõrvalistele radadele ja küladesse, kui mitte öelda: ääremaa unustet taludesse ja kodadesse. Ta kasutas pildikeelt, rääkides lihtsaid lugusid küünaldest, rahast, ärakadunud pojast, patusest naisest ja vaimuvaesuse tundmise rikkusest. Kirjutas mõne arameakeelse sõna liivale ja inimeste tungival soovil tegi möödaminnes ka mõne uskumatu imeteo. Ometi ei ole seda ligi 2000 aastat suudetud unustada! Kui keegi väidab, et Kolga-Jaanis on igav, perspektiivitu ja talumatu, siis üritab ta sellega vaid oma mina rõhutada või tõsta, aimamata kahjuks, et kaotab sellega kõik! Meie päris sügav OMA hing ongi siinsamas esivanemate rajat põldudel, hiites, veeteedes, veskites ja kodades. Meie ilmavaade on meie lauludes, uskumustes ja värvimustrites. Puud kõnetavad meid rohkem kui akadeemiliselt atesteerit õpetlaste võõrkeelsed terminid ja aristootellik kausaalne mõtlemine. Veel on siin Lalsis, Oorgus, Meleskis, Vissuveres, Kaarukal, Odistes, Parikal jm neid, kes mäletavad esiemade üminaid ja esiisade joige. Mitte ükski “tõmbekeskus” ei saa anda hingepidet ilma pärandkultuuri järjepidevuseta. Pärandkultuuri on Kolga-Jaani kihelkonnas rohkem kui seda on tänini märgat ja väärtustet. Suviti peatuvad siin avat südametega kultuuritegelased ja nad ei jõua ära imestada, kui palju vaimuvara on siin peidus ja varjul! Meid külastanud teelised ja palverändurid on püüdnud mind innustada rohkem kaevuma, süvenema ja avastama meie endi põliskultuuri, mille üheks oluliseks osaks on samuti kõige puhtama sisuga evangeelne ristiusk oma ülestõusmise VÄEGA. Siin ei ole vastuolusid ega ebakõla! Sageli on põliskultuur peidet tavalisuse või argipäevaste maskide või hoiakute taha. Lubage siinkohal illustreerida mõtet tsitaadiga tuntud usundiuurija Mircea Eliade esseest “Religioosne sümbolism ja nüüdisinimese ebakindlustunne”: “Vaga rabi Eisik Krakovist nägi und, milles sai käsu minna Prahasse; seal , kuningalossi poole viival suurel sillal on tema jaoks peidus suur varandus. Unenägu kordus kolmel korral ja rabi otsustas minna reisile. Jõudnud Prahasse, leidis ta silla; kuid ta ei söandanud seal kaevama hakata, sest nii päeval kui öösel valvasid silda vahimehed. Kuid sillavahtide ülem oli märganud silla läheduses ringi hulkuvat juuti ning küsis tema käest lahkelt, kas ta on midagi ära kaotanud? Rabi jutustas talle puhtsüdamlikult oma unenäost ning ülem puhkes naerma: “Vaene vanamees. kas tõesti kulutasid sa siia tulekuks ära paari kingi ainult sellepärast, et nägid und!” Ülem oli ka ise saanud kord unes käsu: “Mulle räägiti Krakovi linnast, kästi minna sinna ja otsida üles varandus, mis on peidus Eisiki, Eisik ben Jekeli nimelise rabi majas. Varandus olevat maetud tolmunud nurka vana ahju taga”. Kuid ülem oli arukas mees, ta ei uskunud unenäos kuuldud hääli. Rabi tegi tema ees sügava kummarduse, tänas teda ja ruttas tagasi Krakovisse; ta kaevas ahjutagusesse nurka peidetud varanduse välja ja pääses niimoodi viletsusest…. See tähendab, et ehtne varandus, mis võib lõpetada meie viletsuse ja kõik hädad, ei ole kunagi meist väga kaugel. Ta on maetud meie oma maja, see tähendab meie olemuse kõige varjatumasse soppi. Ta asub ahju, meie eksistentsi sooja andva ja elusaks tegeva keskpunkti taga, peame vaid suutma ta välja kaevata. Kuid sellegipoolest sisaldub selles loos kummaline ja mõtlemapanev fakt, et ainuüksi pärast pikka, meelevagaduses tehtud matka kaugele uuele maale hakkame me mõistma oma sisehäält, mis juhib meie otsinguid. See, kes seletab meile ära meie salapärase sisemise palverännaku mõtte, peab olema ise võõras, pärit teisest usust ja teisest rassist. Niisugune on igasuguse ehtsa kohtumise süvatähendus; see võib saada lähtealuseks kogu maailma hõlmavale uuele humanismile.” (M.Eliade. Tuna IV, 2001 lk 12)
Ka täna elavad meie keskel pärandkultuuri kandjad, kes veel mäletavad lugusi oma vaar-emadelt isadelt. Kui osata õigesti küsida neilt, küll siis jagub rohkesti loovust igale maitsele. Kindlasti väärib Kolga-Jaani kihelkonna vaimne ja füüsilinegi pärand suuremat tähelepanu ja väärtustamist. Lisaks eelöeldule on siin viljeldud ka kõrgkultuuri: tõlgit maakeelde eeposi (A.Annist) ja luuletet-manat rahvuslikku ärkamist (J.Bergman); kirjutet eesti oma allikaid kasutet Eesti ajalugu ja organiseerit oma maarahva kirikut (W.Reimann). Siin on tuule purjedesse saanud Vatikani raadiohääl, Piibli tõlkija ja kirjastaja isa Vello Salo. Siin suutis räigel sovetiajal hoida Elu Tuld inimeste südametes õpetaja Heino Viks. Rõikal ja Meleskis on toodet peegleid maailma kaugematesse nurkadesse. Võisiku mõisnik, kes oli XIX. sajandil Vene tsaaririigi parimaid maletajaid (Friedrich Ludwig Balthasar Amelung, 1842-1909), pidas lugu sellest mõistuse mängust ka elavate viguritega (perfomance-happening-spiel) , ent seejuures andis valjult teada, et häda sellele, kes julgeb argielus mängida inimestega! Väärikas poliitika pole mäng, sest sihtgrupiks on luust ja lihast inimesed ja nende teenimine. Ja nad ei soovi palju! Vaid pisutki elada inimesena, s.t. õnnelikuna, tervena ja armastatuna. Aga selleks sünnibki Jeesus, et meil oleks Elu, kestmist ja hingamist! Kõike, mida vajab üks elav hing! Ärgem jäägem siis ootama ja lootma kellegi teise pääle, et ehk see aitab meid uskuda, loota ja armastada. Võtkem Jeesus vastu oma kodudes, põldudel, metsades! Kaevake Ta üles tolmusest ahjutagusest nurgast! Me saame teda tervitada ka siinsamas oma imekaunis kodukirikus lihtsate karjuste laulude ja hõisetega. Meile on sündinud Päästja, kes ei nõua meilt rohkem, kui teha ruumi talle oma südames. Oh, tule Looja Vaim ja kingi usku jõulude taassünni imesse, mida ei saa liha ega veri meile ilmutada, vaid ainuüksi Taevane Isa ja Inimese Poeg! Kui me oleme Jeesusele oma südamesse ruumi teinud, siis märkame ka oma ümber imelisi inimesi ja olukordi. Kolga-Jaani on parim paik ja võimalus taas leida endas loovust ja teenida oma rahvast ja isamaad! Nii nagu seda tehti Viksi ja Reimani ajal. Jeesus viib meid tänagi surmast välja LOOMISE ja VABADUSE väesse ehk elamise viisi, kus isegi surm muutub meie sõbraks ja kurjal pole viimset jõudu ega mõju. Ja häädus annab õigusele suud ja Tõde teeb meid Vabaks! Oh, võtkem vastu Püha Vaim ja võidmine õnnistegija sünnipäeval – uueks Eluks koos esivanemate Jumalaga! Siis võime kogu hingest koos Laulikuga laulda: ” Ka kui ma käin surmavarju orus, ei karda ma kurja, sest Su sau ja Su kepp, need lohutavad mind!“ Ps XXIII

Kolga-Jaani koguduse õpetaja Peeter Parts

images800 aastat Maarjamaad Kolga-Jaanist vaadatuna
Mida rohkem lugesin internetis diskussiooni Maarjamaa 800. juubeliaastast, seda enam tekkis tahtmine jätta see teema rahule ja oma käed Pilaatuse eeskujul puhtaks pesta. Alati on kergem probleemist distantseeruda ja tegelda lihtsamate asjadega. Ometi anti selgust, et see valdkond pole ainult ajaloolaste, medievistide ning katoliiklike ajaloo- ja arhiivindusspetsialistide pärusmaa. Lõppude lõpuks on igasugune faktoloogia teatud ajaloosündmusest ikkagi vaid meie valik sellest lähtuvalt, mis on tänapäeval oluline.
Ületamatuks abiks ja juhatuseks käesoleva juubeliaasta suvel on Pirita preestri, isa Vello Salo (edasp. VS) poolt väljaantud raamat “Maarjamaa lugu” (vt. http://www.Maarjamaa800.ee), mis annab Eesti kristianiseerimisest ambivalentse ülevaate. Ühelt poolt esitab VS kristliku teoloogina lugu Maarjamaast, milles on selgelt tunda allusioone tööst Vatikani arhiivides: “Paljud rahvad on meie peale kadedad Läti Henriku kroonika (edasp LHK) pärast, mis kirjeldab esimeste koguduste sündi meie maal – pealegi nii köitvalt, et on nauditav tänapäevaselegi lugejale.” Teisalt aga esindab VS haritlase elegantsiga (kui mitte öelda Nurmekunna peremehena) maarahvast ennast, eestlaste sugu, ilma “suuri vendi” matkimata. Selles kasutab ta meie endi oluliste ajaloo uurijate: A.Võõbuse, W.Reimani, J.Kaplinski ja Olaf Silla indikatsioone. Raamatukese toon on respektaablilt eestimeelne- ja keelne, kui mitte öelda maarjamaameelne. Igale ilmalikulegi ajaloouurijale teeb VS viisakalt selgeks et antud juubeliaasta teemat ei saa käsitleda must-valgena, a la “hea põlisrahvas ja pahad, tule ja mõõgaga missionärid.” Eestlaste tsistertslasest piiskop Theoderic tutvustas 1215 Issanda aastal maailmale Lateraani kirikukogul esimest korda Maarjamaad (LHK VI:3), siis igas mõttes on see ajalooline tõik ikkagi kokkuleppeline. Ajaloolane Aldur Vunk viitab mitmel pool oma doktoritöös “Ristisõjad ja palverännakud Eestis 12. – 16. sajandil”, et Liivimaad kutsuti Maarjamaaks ammu enne mainit kirikukogu. Küll aga väidab professor Sulev Vahtre “Eesti ajaloo kronoloogias” sõnaselgelt ja lakooniliselt, et 1215. aasta sügisel toimunud kirikukogu tunnustab Liivimaad Jumalaema maana.
Kristlus oli ammu enne ristisõdijaid Maarjamaal:
Ajaloohuvilisena meeldib mulle kõige enam lihtne raamatuke aastast 1989, M. Laari, L.Vahtre ja H.Valk’i “Kodu lugu I”. Mõnel kokkuvõtlikul leheküljel selgitatakse arheoloogia näidetega, et Liivimaal oli nn paganlus edukalt sünergias apostliku õigeusu ja katoliiklike misjonäridega (Fulco, Hiltinus ja augustiinlasest piiskop Meinhart). “Muinasusundit ja katoliiklust ühendab usk sõnas peituvasse väesse – olgu siis tegemist loitsude või ladinakeelsete palvesõnadega. Sujuvat usuvahetust on kahtlemata kergendanud muinasusundi asjalik laad: kristlaste Jumalas võidi tõenäoliselt näha kindlat ja usaldusväärset lepingupartnerit, kellega oli tulusam olla liidus kui vaenujalal.” (lk 34) Seega oli Maarjamaa põlisrahvas üsna tõenäoliselt kristlik või kristlusega tuttav ammu enne nende vägivaldset sundkristianiseerimist ( vt. Jüri Uluotsa “Eestlaste lepingud võõrastega XIII sajandil“ uurimust (Rooma, 1975. 72 lk “Maarjamaa”) . Juubeliaasta diskussiooni kese polegi ehk seega Maarjamaa ametlikus väljakuulutamise dateerimises, vaid selles kuidas viidi läbi ristisõjaga sundkristianiseerimist Liivimaal aga ka igal pool mujal maailmas. Tänane Kirik ongi alustanud oma vigade tunnistamist ja ehk ka seeläbi heastamist: Paavst Franciscus palus k.a. 9.07 Boliivias vabandust katoliku kiriku koloniaalperioodil Ameerikas põlisrahvaste vastu tehtud pattude ja solvangute eest…
See, kuidas me suudame mõista ja väärtustada oma lugu eurooplasteks saamisest, on üsnagi määrav tähendus. Eesti vastupanuvõitluse liider möödunud sajandi lõpul, Arvo Pesti (1956 – 2010) soovitas meil, kristlastel, rohkem andestada, aga mitte ühtki ülekohut ega sõgedust unustada: vt. AP poolt eestindet Al.Solzhenitsõni lendleht aastal 1980 “Elagem ilma valeta!” Sellest lähtuvalt peaksime uuesti üle vaatama ka aastate eest koolis õpitu ning kaaluma, millest pidada kinni ja mida ajaloo prügikasti heita. Eriti aktuaalne on Eesti kirikute nõukogu üleskutse seoses juubeliaastaga: kuidas me saame ühiselt ehitada ja taasavastada Maarjamaad? Isa Vello Salo andmeil on piibellik Neitsi Maarja selgelt kristlasi ühendav kuju. Siin olekski Maarjal kandev missioon, kes ütleb: “Tehke mis tema ütleb!” (Jh.II,5)
Väljapaistvad esinejad Kolga-Jaanis
Ootame kõiki huvilisi rukkimaarjapäeval, 15. augustil Kolga-Jaani kirikupäevale, kus meid on siin väisamas usundiloolane Eenok Haamer, üks Eesti mõjukamaid Maarja-pärimuste uurijaid; roomakatoliku kiriku preester, piiblitõlkija ja kirjastaja Vello Salo – omakandimees ja ajalootalletaja; Viljandi praost Marko Tiitus, kes on aastaid tegelenud vaimulike koolitamisega; Viljandi praostkonna sekretär Toivo Vilumaa, suurte kogemustega maailma(palve)rändur, kes seekord annab ülevaate oma viimasest reisist Iraagi kristlaste juurde. Päev algab avapalvusega kell 11 Kolga-Jaani kirikus. Igal täistunnil on ekskursioonid kiriku ruumidesse, ka neisse, kuhu iga päev ei pääse. Pastoraadis on avatud on kohvik ja taaskasutustuba. Kell 16 annab Kolga-Jaani vabaõhulaval kontserdi Põltsamaa noortebänd The Last Weekend. Kell 18 ootame kõiki huvilisi Villem Reimani nimelisse rahvamajja konverentsile kuulama eelnimetatud esinejaid ja ka ise julgesti kaasa lööma. Umbes kümnele kaugemalt tulijale saame pakkuda öömaja pastoraadis; kirikaias on ruumi telkidele. Järgmisel päeval kell 12 on avatud leeritund kõigile huvilistele pastoraadis ja kell 14 on kirikus kuldleeripüha jumalateenistus, kuhu eriti ootame 50 aastat ja enam tagasi leeris käinuid. Aga ka 29.08 kell 18.00 kõlavad K-Jaani kirikus TUULTE HELID Eve Neumann – saksofon, Pille Metsson – orel, akordion. Kavas: Marcello, Süda, Kõrvits, Piazolla, Kalluste, Iturralde jt
Tere tulemast juubeliaastal Kolga-Jaani!
PEETER PARTS, EELK Kolga-Jaani koguduse õpetaja

2014. aasta

 

Su südames nüüd pane                                         Ei igavest või kesta
Kõik küünlad põlema                                            Ei ükski oht, ei õnn;
Ja ära pimedusel’                                                   Ning sagedast ‘ su valu
Sääl aset anna sa.                                                  Sull’ õnnistuseks on.

Kes oled kurb ehk haige,                                      Su südames nüüd pane
Sa looda, kannata!                                                Kõik küünlad põlema
Ja usu, valukarik                                                   Ja ehi oma hinge
Saab viimaks tühjaks ka.                                     Sa taevarahuga!

Anna Haava. “Veelgi hinges nagu laulu”
10429393_393823154117349_7176660749888580736_n

Pühadetervitus Kolga-Jaani kirikust!(ilmunud Kolga-Jaani valla lehes detsembris 2014)

TEISI TEENIMAS
Sufistlik (islami askeetlik ja spiritualistlik suund) õpetlik lugu räägib mehest, kes palvetas pidevalt, et ta saaks teada edu saladuse. Siis ühel ööl nägi ta unes, et läheb metsa selgust saama. Järgmisel hommikul läks ta metsa ja eksles mitu tundi, otsides mõnda märki, mis talle vastuse annaks. Kui ta viimaks puhkuseks peatus, nägi ta jalgadeta rebast lebamas kahe kalju vahel jahedas paigas. Uudishimulik, kuidas jalutu rebane elus püsib, ootas ta päikeseloojanguni, siis nägi ta, kuidas lõvi tuli ja asetas rebase ette liha.
“Ah, ma mõistan,” mõtles mees. “Edu saladus elus on usaldada jumalat, et ta hoolitseks kõigi mu vajaduste eest. Mul pole vaja neid endal otsida. Pean vaid täielikult usaldama oma kõige eest hoolitsevat jumalat.”
Kaks nädalat hiljem, nõrgalt ja nälgides, nägi mees veel üht unenägu. Selles kuulis ta häält ütlemas: “Rumal. Ole nagu lõvi, mitte nagu rebane.” (“Lõbus ja õpetlik ZEN lugu”, lk.69; Tartu 2007)
Head sõbrad! Taas oleme tohtinud koos alustada advendiküünla süütamisega uut kiriku-aastat, kus seekord soovis meile valla 2014.a aukodanik Illar Taska rahulikke ja sõbralikke pühade tulemisi. Kiriku “mättalt” vaadatuna on meie ühine Kolga-Jaani kihelkond kogukond ja kogudus taas astunud mitmeid mehiseid samme. Vallapoolseid arenguid saate lugeda siin lehes täpsemalt asjaosaliste endi kirjutistest. Meie koguduse arhe- või stereotüübilisteks märksõnadeks on olnud Kolga-Jaanis teeninud kirikuõpetajad Willem Reiman (1890-1917), Heino Viks (1941-2003) ja Ants Tooming (2000-2010). Neist ei saa me kuidagi, n.ö. üle ega ümbert. Ja ei peagi saama! Teatud mõttes on nad teenäitajad Kristuse ja Jumala Riigi poole ka täna meile. Esimene: Eesti Vaba Riigi ja rahvakiriku ettevalmistajana, teine: okupatsiooniaja ületajana ja kolmas: taas vaba kiriku visionäärina vabas riigis. Kõiki neid kolme ühendab suur isiklik usk Kolga-Jaani inimestesse ja kohaliku kultuuripärandi rikkustesse. Nii sünnib jõulu ajal ka kummalisel viisil, ehk vastu tavaloogikatki, Jumal inimeste hulka ja inimesi pidi. Nagu neil sääl Petlemmas polnud Tema jaoks ruumi, sest oli liiga palju muid “tähtsamaid” muresid, nii ka täna ei paista mahtuvat “jumalavärk” tavalise kolgajaanilase pähe ja ellu. Meie koguduse liikmete arv väheneb stabiilse järjekindlusega. Liikmeannetajaid on jäänud järele üsna väike hulgake, nii umbes 130. Oleme südamest tänulikud iga annetaja ohvri ja aja eest oma esivanemate kodukiriku hoidmiseks ja säilitamiseks. Ehk ei peakski niiväga iseenesestmõistetavalt võtma seda, et suudame pakkuda valla lastele pühapäevakooli, vanadele kesknädalast piiblitundi, „Pihlakobara“ klubi jm?
Kevade lõpul tegime pühapäevakooliga ekskursiooni Põltsamaa lossi, kirikusse ja kiriklasse. Kohtusime abipraost Markus Haameriga, kes pidas meile kirikut tutvustava loengu. Saime pakkuda “laagrimõnusid” maalilise Põltsamaa jõe kaldal Pudukülas Muru talus.
Kevadisel hooajal sisustasid meie nõukogu liikmed kaminaõhtuid, rääkides oma lugu ja jagasid videvikutunde huvilistega.
Pastoraadi teisel korrusel töötab taaskasutustuba, põhiliselt riiete ja muude elutarbevahenditega. Jagame tagasihoidliku vaba annetuse kaudu neid “ülejääke”, mida on hoole ja armastusega meile jagamiseks toodud.
1.oktoobril toimus eakate päeval valla ja koguduse ühine ekskursioon Helme-Taagepera-Karksi maile.
Toredaid koosviibimisi kirikukohvilauas ja tavalistel jumalateenistustel on olnud üsna ohtralt. Võin rõõmuga kirjutada, et meil on üksmeelne ja sõbralik meeskond (Urve, Aire, Sirje, Olev ja Hillar) hakanud kujunema. Abikäsi, just sisulisi kaastöölisi ja töö korraldajaid, on aga jätkuvalt vajaka.
Eks koduvalla teisteski allüksustes kulu marjaks ära antud artikli algusloos toodud lõvilik käitumine oma kaaskodanikke suhtes, motiveerides iseennast ning oma rahvast rõõmu ja loovusega teenima. Sageli on kiriku ümbruses aidanud korda hoida ja lehti koristada talgulised. Ka see on üks meie koguduse n.ö. tähtsündmusi aastas. Jumal näeb meie panust Tema riigis ja Ta ei jäta ka meid siis õnnistamata ja hoidmata!
Luteri kiriku liikmeks olnud poetess Anna Haava ei maini asjata üht usuparadoksi, kui süütad küünla enda sees, siis leiad ka taevaliku rahu üles!
Koguduse juhatus otsis lahendusi koguduse pikaajalise (147 aastat) laulukoori traditsiooni jätkamiseks ja hoidmiseks. Seda aitas leevendada oma kooli direktriss ja vilistlane Thea Pärnamets. Ta näitas üles väga professionaalset taset dirigendina ja juhina just selles osas, et kristlikud muusikasõbrad ei ole mingi iseseisev elitaarne koguduse “koorekiht”, vaid nad on ühed tavalised koguduse liikmed, kellele lihtsalt meeldib jagamine ja kinkimine läbi laulu ja muusika. Omakorda nüüd proovib õlga alla panna selles vallas Einike Roosioja ja mitte väiksema pühendumuse ja hoolikusega, kui seda oli tema eelkäija.
Ei saa jätta siin veel mainimata kahe tubli töömehe panust meie kiriku haldamisse ja hoidmisse. Need on Urmas Kannaval ja Argo Sass. Üks on hoolitsenud haljastuse eest ja teine abiks olnud elektriasjades. Olge te kõik tänatud ja hoitud!
Tasapisi on korda saamas ka meie vana surnuaed oma vanade pehkinud puudega. Siingi ei ole liiga palju tänada ja kiita meie vallavalitsust. Muidugi on vaimuteritamiseks arenguruumi ka edaspidisteks mõttetalguteks, et päästa Lalsi apostliku õigeusu kirik ja koolimaja. Kes teeb, see jõuab!
Olgem siis kenad esiti enda vastu ja võtkem pühadel aega oma perede, laste ja pudulojuste jaoks, kes moodustavad jumalariigi algüksuse. Laskem Jumalal tulla tuppa, kirikusse ja südamesse. Vanasti toodigi just õlgedega Jumal tarre, sest selles olid omad lõhnad, helid ja maitsed. Õlgedel sündis Jeesus siia ilma, et Jumal saaks meid õpetada hoolima, teenima ja märkama!
Kohtumiseni siis järgmistel üritustel-teenistustel! Uue aasta algusest palmipuudepühani toimuvad jumalateenistused soojas pastoraadis. Meie tegemistega saab ennast kursis hoida ka koguduse blogis (https://kolgajaanikogudus.wordpress.com/).
Soovime rõõmsaid kohtumisi pühapäevakoolis, lauluproovides, piiblitundides, “Pihlakobaras”, talgutel, koosviibimistel ja kaminaõhtutel.
Õnnistatud rahulikke jõule ja aastavahetust
soovib tänulik Kolga-Jaani kogudus ja õpetaja Peeter Parts

Girl with Snowflake Ornament    OSKA VAADATA LÄHEDALE (Aire Parts´i jõulumõtted, ilmunud Kolga-Jaani valla lehes detsembris 2014)

Et näha, tuleb vaadata
Et aru saada, küsida
Et näha, silmad sulgeda
Ja vaikselt vastust oodata

Ja tasa-tasakesi olla
Ja argsi-argselt astuda
Üks sammukene korraga

Sest see, mis tähtis, ei kisenda,
Ei sära ega sätenda,
Ei trügi ega sehkenda,
Ei kutsumata tülita

Sest see, mis tähtis, on varjatud,
On nagu ära peidetud
Või hoopis eemal´ heidetud
Ning olematuks usutud

Ta siiski ligi, nii lähedal
Ei lähemale tulla saa
Ei nähtavamal olla saa
Ei rohkem juures olla saa

Et näha, tuleb vaadata
Teistmoodi, üsna tasa
Et aru saada, küsida
Teistmoodi, üsna tasa
Ja mitte silmi uskuda
Vaid ikka enam südant

Ja tasa-tasakesi olla
Ja argsi-argselt astuda
Üks sammukene korraga

*****
Vaatas sisse tihane
Minu hingesse
Kukkus lumeräitsakas
Otse südame

Kuidas sellest aru saan,
Mida näen ja kuulen?
Aiman. Veidi valus on –
Nii vähe mõistan tuuli

Astus väike päkapikk
Suure pika sammu
Tuli külla päkapikk
Polnud seegi ammu

Kuidas kõigest aru saan,
Mida näen ja kuulen?
Kõik väärtuslik ju lähedal,
On lihtsuses ta juured

Vaatas sisse jõululaps
Minu hingesse
Langes ime taevane
Otse südame

triinu     JAANIPÄEVAMÕTISKLUS  (Kolga-Jaani valla lehele juunis 2014)

“Ainult enesele keskendumine on surmaotsus, kuid Igavesele elamine vabastab surmast.”
(Martin Buber, Elupuu, 24.aprill)

Head sõbrad! Lubage pisut mõtiskleda ja unistada!

Mis seal salata, vahete-vahel leian ennast mõttelt või ootuselt, et õnn ja kordaminek peaks tulema kusagilt eemalt: keskustest, taevast või teistelt inimestelt.
Kolga-Jaaniski on olnud mitmeid aegu, mida lugudes ja legendides mäletatakse kuldaegadena või kõrg-perioodidena. Olgu need siis rahvusliku ärkamise ajad ülemöödunud sajandil või vabariigi- ja kolhoosiaeg möödunud sajandil, mis päädis riikliku taasiseseisvuse saavutamisega. Küll siis olevat inimesed olnud tublimad ja tervemad, eriti veel juhid ja rahva eestvedajad! Igaüks oskab tuua värvikaid näiteid oma mälestustest ja inimestest neist aegadest. Nüüd, tänapäeval, oleks nagu midagi täiesti uut ja enneolematut! Mõnes mõttes ongi, kuid samas on midagi tuttavat ja ammuolnutki.
Kiriku ajatust perspektiivist vaadatuna on ka näiteks XVIII sajandil Kolga-Jaanis õpetaja Franz Ludwig von Rückeri (1791-1851) ajal olnud siin puhumas vaimustavaid vabaduse tuuli (pärisorjuse kaotamine), aga ka sumbuurset stagnatsiooni ja uinumist tavalistesse leivateenimise muredesse. Nende äärmuste vahel kujunes kirikus aga lihtrahval ehk maarahval kodune ja igavikuline armulauateenistuse osadus. See algas tavaliselt suviste- või jaanipühadel peetavate leeriõnnistamistega,
mis jätkusid kodutalus perepühadena. Taluväravasse ehitati kaseokstest auvärav sellele, kes oli läbinud nö kristliku initsiatsiooniriituse, milles oligi aga ka see “miski” – ürgselt vana ja OMA, mida sajandeist läbi laulsid meie laulikud ja targad. Noor inimene sai Taevase Väe, et juba ise loojana jätkata esivanemate loomistööd oma talus, külas, vallas ja kihelkonnas, kus puudus elekter, masinad ja suurtootmine. Kindlasti unistasid noored kergemast elust – luulest ja romantikast – kusagil mujal, kus olevat “kindlasti parem”. Jüripäevast mihklipäevani rännati siiski talusid pidi, töid pidi
Nõuka-aegne ajalookäsitlus andis tänastele õpetajatele ilmavaate, kus kirik muudeti inimeste ajupesijaks ja oma alamate ekspluateerimise õigustajaks. See seisukoht istub kenasti tänaseni ja kasvatab uusi lopsakaid võrseid juba uuele põlvkonnale. Nagu muuseas libisetakse osavalt üle teemadest, kus estofiilidest kirikuõpetajad kutsusid rahvast üles koguma vanavara ja esivanemate vaimuvalgust. Veel enam – nad kutsusid rahvast üles looma oma riiki ja valitsemiskorda. W. Reiman nende hulgas ärgitas isegi relvastet võitlusele, et lunastada verega välja oma vabadus! Muidugi oli „pappide“ hulgas ka tagurlasi, nagu igal teiselgi elualal. Samas on kirik alati olnud üks inimese sisemise ja sügavama identiteedi kandja ja andja olnud, kas see meile meeldib või mitte!
Gruusia režissööri T.Abuladze mängufilmis “Patukahetsus” küsib peategelne retooriliselt: “Mis tee see on, mis ei vii kirikusse!?” Gruusia kui üks vanem kristlik kultuur oskab hinnata oma enda kultuurikandjaid ja andjaid. Nad teavad ka, et armulaua vägi ja mõte ei ole ainult headel ja rasvastel aegadel, vaid ka kurbadel, rasketel ja pimedatel päevadel. Kui saja-aastase meeled on jäänud tuhmiks ja samm töntsiks, siis ometi armulaual lausutud sõnad: “Mine Rahuga tasastele teeradadele, sest Su patud on andeks antud!” KANNAVAD teda ka siis, kui aeg saab otsa ja tuleb minna.
Möödunud sajandi juudi teoloog ja filosoof Franz Rosenzweig lisab siia:
“Jumala leidmine pole lõpp, vaid hoopis algus.” See ongi väga isiklik ja müstiline protsess, mida on kõige lihtsam leida kiriklikus organisatsioonis või MTÜ-s. Sageli annab Jumal endast märku ka ebatavalistes kohtades või olukordades. Kirikki on muutunud teatud mõttes ebatavaliseks ja kummaliseks paigaks, kus isegi koguduse liikmed imestades küsivad oma õpetajalt, kas too ikka päriselt usub ka seda „vana“ juttu, mida ise jutustab!? Lisavad veel, et kui nad peaks samuti uskuma hakkama, siis ei saa enam nad enam nii rõõmsad ja lõbusad olla! Lihtne ja loogiline arvamus, kuid ometi kellegi TEISE hirm ja uskumus.
Tõeline usk kingibki inimesele rõõmu ja lõbusaid hetki tasuta, ilma aseaineteta. Pigem on muutunud ajas meie endi hoiakud ja arvamused. Kirikus räägitakse ikka seda sama juttu, et me saame armust õndsaks. Muud ei oodata meilt kui usaldust ja julgust uskuda Ellu, armastusse ja kestmisesse!

Toredat, tegusat aga ka aega mahavõtvat suve meile kõigile!

EELK Kolga-Jaani kogudus ja õpetaja Peeter Parts

 

  ÜLESTÕUSMISPÜHADE JUTLUS  (lühendatult ajalehes “Eesti Kirik” 16.IV 2014)

 

 

12) Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? 13) Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. 14) Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. 15) Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, – sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. 16) Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; 17) kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. 18) Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. 19) Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. 20) Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. 21) Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; 22) sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses.

1Kr 15:12-22

Vanakiriklikule paroolile ja tervitusele – “Kristus on üles tõusnud!” – kõlab rõõmus ja veendunud vastus: “Ta on TÕESTI üles tõusnud!” Selles lühikeses dialoogis saab ilmsiks mõlema poole suhtumine. Ka üldinimlikus plaanis on igal inimesel tuhat lihtsat põhjust öelda munapühade ajal rõõmsasti: “Ta ON tõusnud tõesti üles!”

Kui olen oma talus lõpetanud kevadist kivikoristust põllul ja lesin võrkkiiges toominga all, näen, kuidas sellel pungad pea silmnähtavalt paisuvad “uudseviljana”. Ühtäkki fokusseerivad mu silmad kõrgel taevasinas kotkast, kes planeerib nagu purilennuk tuultehoovustes, tegemata seejuures ühtki tiivalööki. Ometi libiseb ta majesteetlikult taamalasuva Põltsamaa jõeäärse lodumetsa taha. Siis leian end mõttelt, et ehk see ei olnudki lind, vaid hoopis inimene, kes on endas lendamise võime avastanud? Musträstad laulavad ja toimetavad edasi omas keeles, sest nad on pesad leidnud. Kas on üldse kedagi inimeste hulgas, kes ei usuks kevadist ärkamist ja elu ülestõusmist siinpoolsuses!?

Kõige selle keskel, kus kogu loodu ärkab taas uuele elule, tundub, et ka Jumal nagu ringutaks ja virguks ise hooliva Isana ja Loojana vaatama läbi turmaliinist klaasi oma loodut. Sellisest seinast pääseb valgus läbi vaid ühes suunas (Evald Sae viide käsikirjalisest loengukonspektist 1996.a. 25.03 Uku Masingule). Jumal räägib meiega, aga me ei näe teda. Kui turmaliinist sein eraldab meid sealpoolsusest, siis meile – siinpoolseile – polegi ehk ette nähtud kiigata “sinna” teisale. Jumala varjatus ei tähenda ainult seda, et me teda ei näe, vaid ka seda, et kogeme kurvalt oma küündimatust. Me vajame Jumalat, kes osaleb ja mitte ainult ei vaatle! Sellepärast olemegi kõik ühtviisi nii usklikud kui uskmatud: Jumal, me ei saa sinust aru, saame vähe aru, aga me usaldame sind! Nii selitas professor toona TTA üliõpilastele kristliku dogmaatika väljendit  deus absconditus.

Jumal on deus absconditus – peidus ja varjatud; ent samas vägagi siinpool, toimimaks meie elus omal viisil, ja seda päris avalikult tänagi. Nii nagu ta tõi ~ 3000 aastat tagasi oma valitud rahva, juudid, Egiptuse orjusest välja (paasa pühad) prohvet Moosese abiga, nii toob Jeesus meid välja patuorjusest ja kibedast surmavarjust, elusamale elule – elusamusele.
Antud teksti eksegeedid (W.Stählin, W.Marxen) toovad välja teisegi tehnilise termini – homo absconditus (“varjatud inimene”). Langusjärgne inimkond tervikuna peidab/sisaldab eneses Jumala nägu/kuju. Teisisõnu – Jumala-inimene ootab meie sees avastamist ja üles äratamist. Tema loov alge saadab meid kõiki, meis endis, sünnist surmani. Ülestõusmises ilmutab ja avab Jeesus Jumala peidetud väe meie sees, kus usk toitub ja elab Temast, kes kõnetab meid sageli sügavast tühjusest! Meid VABASTATAKSE surma ja patu võimu alt. See ei tähenda aga nihilistlikku suhtumist nn maailma, vaid selle maailma/ajastu piiride ületamist. Meid vabastatakse seega eluks ja ülestõusmiseks ning peagisaabuva TULEVIKU lootuses u u d e o l e m i s s e Kristuses. Rm 6:4 jj (S.M.Daecke) Teatud mõttes on kogu meie maailm surma ja kaduvuse seaduse all. Ülestõusmine murrab aga usu kaudu surmalt tema lõpliku väe ja võimu. See ei ole isoleeritud religiooni metatekst, vaid on lunastuse universaalne kingitus kogu loodule. Seejuures mõeldakse inimest kui tervikut, ilma teda jagamata ihuks ja hingeks; meheks ja naiseks; rahvaks ja kultuuriks. Jumala loodupärasuse leidmisega tagab inimene ja rahvas oma tõelise näo ja kultuuri leidmise ja säilitamise. (W.Pannenberg)

Ometi ei jätku iga inimese kui hinge teekond teispoolsusesse, vaid üksnes nende, kes Kristuses on magama uinunud! Meie Taevase Isa arm on samas kõigile avalikuks saanud Jeesuses. Vähesed, kes seda taipavad ja veel vähem neid, kes riskivad sooritada oma elus seda isiklikku usuhüpet. Taevas oodatakse vaid meie tahet, muu kingitakse pealekauba, nagu usk, lootus, armastus; aga ka igapäevane leib ja leivakõrvane. Seega ei ole ülestõusmise ime pelk kitsa kõrgklassi või moraalse eliidi privileeg, vaid pigem taibatav neile, kes tunnetavad oma vaimuvaesust ja ängi siin ilmas. Panustades sellele oleme tõesti enesekesksete ja endausklike inimeste silmis armetud ja ehk naeruväärsedki. Aga see “komistuskivi” ongi meie päästekalju! Juba teoloog Pauluse ajal oli neid ninatarku, kes arvasid, et surmajärgne elu on vaid vaga muinasjutt naiivsetele ja harimatutele. Kõnelemata metamorfoosist siinpoolsuses. Ega teadnud Jeesuse enese lähimadki kaasvõitlejad täpselt, et Tema ONGI see Messias – kuningate kuningas ja isandate isand -, keda juba ammu on oodatud surmavõitjana. Jairuse tütre, Laatsaruse ja Naini lesknaise poja ülesäratajana ei lubanud Jeesus oma järgijaile aga midagi muud peale teenimise, otsimise, taipamise…
Näiteks nn vaimulikus “seisuses” võime vaimulikena olla tublid liturgikud ja galantselt glamuursed pihiisad, kui aga ekstreemoludes kaob elekter ja ringi liiguvad gaasimaskides, kiivrites ja skafandrites sõdalased, ei aita kedagi ainult imeilus liturgia ja värvilised ametirõivad, millega rõhutame missa pidulikkust. Püha Franciscus Assiisist olevat öelnud vaimulike liigse lobisemise ja enesekehtestamise kohta: “Kui te ei saa enam tunnistada kuidagi teisiti, siis kasutage sõnu!”

Teatud mõttes olemegi jõudnud apokalüptiliselt äärmuslikku piirsituatsiooni, kus inimesed usuvad oma keha, raha ja poliitikat rohkem kui sõnumit ülestõusmise väest ja võimalusest. Tänaseni mõlgub meeles ja “kummitab” aastakümnete tagune eesti teoloogi Alar Laatsi isiklik avaldus või tunnistus Vene religioosselt mõtlejalt Nikolai Berdjajevilt UI ühes seminaris: “Kõik siin maailmas möödub, muutub või uueneb! Suur õnn on see teadmine ja uskumisvõime, et oled suutnud kinnituda ja juurduda sellese Igavikku, mis on ainus Muutumatu ja Jääv ja Tõeline! Kõik ülejäänu on näivus ja pinnavirvendus!”

Kas meie, tänased kirikulised polegi need ristiinimesed, kellest räägib antud perikoobi 20. salm – uudsevili – , koos oma Jumalaga? Usu anni kandmine ei tähenda ainult mõtlemise ja käitumise hoiakuid, vaid ka ülestõusnud Issandaga uut elu ja imetähti. Esimeseks tunnuseks võiks olla seejuures oma kogudusele liikmeannetuse tegemine, aga ka see ei ole veel kõik! Meie kogudused vajavad ehk rohkemgi kaastöölisi ja teenijaid, kes otsivad inimesi, kes on mahajäetud, tõrjutud, kurvad, jalutud, halvatud, surnud. Hiljuti võrdles meedias üks meedik Eesti sotsiaaltaristut Skandinaavia omaga ja need olevat nagu öö ja päev. Eestis peaaegu puuduvad tegelikult toimivad tugivõrgustikud nii patsientidele, kooliõpilastele kui ka vanuritele. Siin on kirikulgi suuresti arenguruumi ja ühiskonda toetavat kaasatust.

Teadmamees Mikk Sarv on leidnud sellesse auku sobiva loo oma raamatus “Sõna Jõud”: Ameerika põlisrahvastele ristiusku jutlustanud misjonärid olid kimbatuses, kui oma põlises vaimses traditsioonis üleskasvanud indiaanlased neile teatasid, et nad kõnelevad Jeesusega. Misjonärid vaid räägivad Jeesusest, indiaanlased aga kõnelevad otse ja vahetult neile lähedase Armastuse vaimuga… Pole põhjust kahelda, et ka meie esivanemad leidsid kiiresti tee otsesuhtlemiseks Jeesusega. See ei sobinud aga sugugi Ordule…” (lk.20)

Laskem endid lepitada meie Taevasel Isal enesega, et võiksime uues olemises ja uues elus rõõmsasti võtta vastu armu ja heldust, mida Tema tahab meile lahkesti usus jagada. Ta räägib meiega oma Sõna ja pühade sakramentide kaudu. Ja siis – ennäe! – munadki muutuvad korvis kirjuks nagu vanas vagaloos kusagil turul!
Laskem ka siinkohal lõpetuseks kõneleda „roopillipuhujal“ Evaldil: “Kuidas me oleme ja elame Jeesuses, seda peab uurima terve elu. Kalli kalliskivi peame ise „tegema“, saades Jumalast mingit aimu: töödeldes karedat sõnumit, saad ise miljonäriks. See ei ole nii, et lähed siis kohe presidendi paremale käele. Sul lihtsalt on KÕIK, ja see pole uhkustades öeldud. See ei ole idealism, see ei ole ka realism. Seda on ohtlik puudutada, see on kui kastepiisapärl või lill, mida ei saa noppida ja kaasa viia. See ei ole ka vaid austus elu ees ega ka suur usklikkus – see on meile haaramatu! Aga me teame, et ta on, ja me kasutame seda! Nagu võõrsil olles tekib koduigatsus, ja oledki äkki kodus. See, mille pärast südant valutasid, polegi äkki nii oluline. Sa pole küll kirja saanud, et teada: ole oma aeg ära! Ometi tead seda. Ja kui koju jõuad, ongi kõik nii olnud: oledki Jumala peopesal olnud ja ta ei olegi sõrmi kinni pigistanud.”

H ä i d   m u n a v õ t t e i d ! )))

Peeter Parts

2013. aasta

Jõuluõhtul 2013 Kolga-Jaani kirikus peetud jõulujutlus

Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud,vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu. Seda Vaimu on ta meie peale ohtralt valanud  Jeesuse Kristuse, meie Päästja läbi, et meie, tema armust õigeks saanud, oleksime igavese elu pärijaiks lootuse põhjal.  ( Tt. 3:4-7 )

See UT-i üks lyhemaid  raamatuid oma 3 peatükiga sisaldab kompaktselt kogu evangeelse teoloogia baasterminid, kus Jumal esineb Päästjana.  Ta on helde ja ta armastab kõiki inimesi, kuna ta ei mõista kohe korraga kohut nende üle, vaid esmalt halastab jõulusündmusega. Kogu antud protsess toimub ristimise sakramendi luterliku interpretatsiooni kohaselt nii, et ristitavale kingitakse uuestisündimise pesemise kaudu Püha Vaimu uuendus, et pärida igavest elu lootuse põhjal.

Tiitus apostel Pauluse kaastöölisena ilmub 4 korral Pauluse kirjades meie vaatevälja. Käsikirjadest tuleb selgelt esile, et tegemist oli kreeklasest paganaga, kes saatis Paulust ja Barnabast Jeruusalemma apostlite nõupidamisele 49. a-l pärast Kristust (2.Kr 8.18.20; Gl 2,1.3)

Ka sellepärast ei ole juhuslik Jumala Poja sündimise loo toomine aasta kõige hämaramale ajale ainuüksi sellepärast, et jõulude sügavam tähendus kobab inimese või inimkonna lapsepõlve hämaratel väljadel, kus kõigel on kaal ja tulevikku määravaks on tema kontakt vanematega. Meie kõigi päritolu, kujunemislugu ja lastetuba loob meid kas loojateks või   looduteks.

Käesoleva, lõppeva aasta 21.detsembri “Õhtulehes” arutlevad astrofüüsik J. Einasto ja teoloog T. Paul selle üle, et kunagi varem inimkonna ajaloos pole teadus ja usk teineteisele nii lähedale jõudnud, mis annab väga põnevaid perspektiive tulevikuks. Tsiteerin T. Pauli:  “Kujutage ette: braanide kokkupõrge tekitas Suure Paugu,  ja meie elame musta augu hologrammis! Mõelge, mitu universumit on: 10 astmes 500! Nii palju on neid olemas! Meie universumis on meil informatsiooni vaid 4 % jagu …..  minusugusele teadusesõbrale ei ole paremat elamise aega kui praegu! ”  …  ja  akadeemik J. Einastot : ” Elu üks omadusi ongi sünd ja surm!”

             Nii ongi jõuluajal seotud meie imekaunid lapsepõlvemälestused hardast jumalateenistusest kusagil kodukandi külakirikus oma muistsete lauludega kuni lõpetades surnuaedadega, kus omaste haudadel vilguvad küünla-virvatulukesed.  Selles aistingute kobaras võimegi kummarduda aukartuses Looja ees, kelle sõnum kokkuvõetuna pole midagi rohkemat kui: anna andeks ja lepi ära!  Me ise inimestena oleme vaid viiv või hetk siin ilmas  ja siis meid enam ei ole siin. Heal juhul kestab meist mälestus ühe inimpõlve; mõnel säravamal ehk pisut rohkemgi. Nii me rändamegi oma eluteel siin ilmas, olgu suure linna büroos, metsataguses talus või võõrsil võõrast teenides. Jumal sündis inimeseks, et inimesed taipaksid oma jumalikku päritoluga jätkata Tema tööd oma argipäevas. Ja nii pärimegi igavese elu, mis ei ole igav elu, vaid nagu ütleb kirjanik: üksainus päev võib olla sajandistki pikem.  Kuidagi ei taha ega saa leppida nendega, kes mõtlevad oma kodukandist kui millestki mahajäetust, hüljatust ja kolkast, kus enam ei juhtu suuri, imelisi sündmusi nagu seda ehk juhtus õpetajate W.Reimanni, H.Viks’i või A.Toominga  ajal.  Jeesus ise kasutas oma riigi kirjeldamisel paradoksaalset loogikat, mis aitab selgemini lähemale tuua õigeid suhtumisi või hoiakuid. Nii on meieni jõudnud ka kristliku sõnumi selgituseks abivahendiks žen-budistlikud lühilood ehk koanid, aitamaks paremini mõista Jeesuse sõnumit ja tema isikutki.  Ühe sellise koani pealkirjaks on „VÄIKESED IMED“:

Kui Bankei  vaikselt jutlustas oma õpilastele, katkestas ta jutu Shinsu preester, kes uskus imedesse ja arvas, et lunastus tuleb pühade sõnade kordamisest. Bankei ei saanud oma jutuga edasi minna ja küsis preestrilt, mida too öelda tahab. “Mu religioonile alusepanija” kiitles preester, “seisis jõe ühel kaldal, kirjutamispintsel käes. Ta õpilane seisis teisel kaldal paberilehte hoides. Ja alusepanija kirjutas Amida pyha nime paberile üle jõe läbi õhu! Kas sa suudaksid teha midagi sama imeväärset?”

            “Ei,” ütles Bankei, “ma teen ainult väikesi imesid. Näiteks kui ma olen näljane, siis ma söön. Kui mul on janu, ma joon. Kui mind solvatakse, ma andestan.”

See kristliku sõnumiga lugu aitab meile selgitada Tiituse kirja mõtet ja eesmärki ka nendeks saabuvateks jõuludeks:  helde Jumal armastab kõiki inimesi ja halastab meie puuduste peale,  et päästa meid uuestisündimise pesemisega Pühas Vaimus. See kõik ei juhtu nendega, kes ei suuda unustada kurja, ülekohut ja solvanguid. Siis ei aita neid ka kõige rafineeritum religioon  või guru või eneseabiõpik.

              Mõned päevad tagasi külastasin Lalsis üht vanapaari, kes veedavad koos oma eluõhtuid teineteise koormaid ja muresid jagades. Enne koduse armulaua pühitsemist kukkus mu paunast välja meie koguduse pühapäevakooli õpilaste valgest paberist väljalõigatud lumehelbeke, mille asetasin laual püstiseisvale noore mehe fotole. Vana ja haige memme silm läks märjaks, kui ta teatas, et sellest tema ammusurnud poja pildist saab nüüd selle talu jõulupuu, mis nii kaunilt ja lihtsalt on ehitud! Tõesti – pole palju vaja Rahuks ja Rõõmuks, et inglitiivad sahiseksid lae all!

            Apostel juhib meiegi tähelepanu lihtsale, ent kindlale lootusele, mis Kristuses on ilmunud kõigile rahvastele ja inimgruppidele. Ärgem siis arvustagem ja panustagem endast välja, vaid vaadakem oma südamesõime, kuhu Jumal tahab oma Pojal lasta sündida! Kui me sellele panustame, siis meid ei leita kunagi üksi, mahajäetud või lootusetud olevat. Veel enam –  me võime mägesid liigutada ja paljusid kurbi lohutada. Suured imed juhtuvadki seal, kus tehakse ja antakse Jumalale ruumi.

Rahulikke ja julgeid jõule meile kõigile!

 

Jõulujutt “Armastuse ahel”  (Ilmunud Kolga-Jaani valla lehes jõulukuul 2013)

Meie koguduse üheks kuluartikliks – ja mitte väikseks – on raamatud ja muud trükised. Kuna enamus neist on erialased – teoloogilised – ,  siis oleme neid soetanud lähimast kirikuraamatute poest Tartu Pauluse kirikust. Ühte niisugust  tahan Sinuga, sõber, jagada.  Pealkirja all “Ajatud lood” on selle avaldanud kunagine Viljandi linnapea Heiki Raudla ja keda aeg-ajalt võid kohata ka Kolga-Jaani pastoraadis, W.Reimani toas vanu ürikuid uudistamas. Järgnev lugu sellest raamatust kannab pealkirja  “Armastuse ahel” :

Brian sõitis autoga maanteel. Maantee kulges läbi tühermaa. Korraga märkas Brian teeserval peatunud uhket Mercedest. Brian peatus Mercedese juures ja ronis oma päevinäinud Pontiacist välja.

            “Minu nimi on Brian Anderson,” ütles mees autos istuvale vanadaamile. “Kas on abi vaja, proua?”

Selgus, et autol oli rehv purunenud, kuid mitme tunni jooksul polnud ükski möödasõitev auto peatunud. Elatanud naisterahvas aga lihtsalt ei olnud ise suuteline rattavahetusega toime tulema. Brian kükitas maha ja otsis kohta, kuhu tungraud toetada.

 “Ilm on üsna jahe, istuge niikauaks minu autosse sooja,” pakkus ta daamile.

 Seejärel hõõrus ta oma külmast kohmetunud käsi ja hakkas tööle. Varsti oli ratas vahetatud ja mees naeratas rahulolevalt.

            “Kui palju ma teile võlgnen?” küsis Mercedese omanik tänulikult. “Summa suurus ei ole oluline.”

            “Proua, te ei võlgne mulle midagi,” vastas Brian. “Aitasin teid, sest olite hädas. Jumal üksi teab, kui palju on mind elus aidatud. Kui te tõesti tahate kuidagi tänada, siis järgmine kord, kui kohtate kedagi, kes abi vajab, aidake teda, ja ühtlasi tuletage mind meelde.”

            Naine tänas veelkord, istus autosse ja sõitis edasi. Mõne kilomeetri pärast oli tee ääres restoran. Ta pidas kinni ja astus söögikohta sisse, et end veidi soojendada ja keha kinnitada. Teenindav neiu naeratas lahkelt ja sõbralikult, vaatamata sellele, et ta oli ilmselt terve päeva jalul olnud. Ei väsitav töö, märgatav rasedus ega näos peegelduvad elumured polnud suutnud noore naise lahkust ja vastutulelikkust kaotada.

            Lõpetanud õhtusöögi, maksis vanaproua sajadollarilisega. Sel ajal kui neiu kadus tagaruumi vahetusraha tooma, lahkus vanaproua kiiresti restoranist. Tagasi tulnud, nägi ettekandja, et külastaja on lahkunud. Laual lebas sedel. Seda lugedes läksid ettekandja silmad niiskeks. Sedelile oli kirjutatud: “Te ei jäänud mulle midagi võlgu. Täna aitas üks inimene mind ja mina tahan nüüd teid aidata. Kui soovite mind kuidagi tänada, siis ärge katkestage seda armastuse ahelat, vaid andke omakorda edasi.”  Laual salvräti all lebas veel  neli sajadollarilist. Kuidas see külastaja küll teadis, et neil mehega on hädasti raha tarvis!

            Õhtul kodus surus noor naine end mehe vastu, suudles teda  ja sosistas: “Kõik on nii hästi! Ma armastan sind, Brian Anderson.”

Head sõbrad! Kõik on tõesti hästi, kui ka meie eludes armastuse ahel ei katke. Eriti sellel jõuluajal ja järgnevailgi päevadel. Tehkem head teineteisele, öelgem toetavaid sõnu ja mõelgem häid mõtteid ka rasketel hetkedel ! Siis on meil üheskoos ju lihtsam uskuda, loota ja armastada, mis ehk ei juhtu algul kohe nii kergelt! Ometi elamisväärne elu ise tasub ja väärib pingutamist! Kõik hää või  halb tulebki tõepoolest bumerangina meile tagasi – isegi sõltumata sellest, kas  me usume sellesse või ei.

Häid pühi ja toredaid kohtumisi meeldivate üllatustega!  

Sinu esivanemate Johannese kogudus ja õpetaja  Peeter Parts

AINULT ÜHED JÄLJED  (Ilmunud Kolga-Jaani valla lehes jõulukuul 2013)

Meil on kodus seinal üks huvitav klaasist pilt. Mererand ja sellel rida jalajälgi, kõrval tekst. Kõik see kokku on lugu mehest, kes nägi kummalist und. Unenäos kõndis ta koos Jumalaga mere ääres ja vaatas tagasi oma elus juhtunule. Mehe elus toimunud sündmusi saatsid kaks rida jälgi rannaliival. Ühed olid tema, teised Jumala omad. Kui kõik juhtunu olid järgemööda ta silmade eest läbi käinud, heitis mees pilgu tagasi jälgedele… Vahepeal oli liival ainult üks rodu jälgi! Ehmatusega avastas mees, et see oli olnud kõige raskem ja kurvem aeg tema elus. Hämmeldunult palus ta Jumalalt selgitust: „ Sa lubasid ju mulle, et oled kogu aeg minuga. Aga  kui mul oli väga valus ja raske, jätsid sa mind ikkagi üksi. Miks?“  Jumal vastas: „ Kallis laps! Ma ei ole sind mitte kunagi maha jätnud! Kui sul oli raske, kandsin ma sind oma süles. Sellepärast on liival ainult üks rida jälgi.“

Kui laps pisike on, võtavad suured inimesed teda sageli sülle. Et lohutada ja kallistada, et midagi näidata või lihtsalt aidata. Ei saa ju väike laps ise üle kraavi, läbi porilombi, üle ohtliku tee. Ei jaksa ta ka pikka maad käia. Ehk mäletad veel sinagi, kuidas sülle mangusid? Kindlasti tead aga seda, kui hea tunne on kellegi sülle varjule pugeda! Eriti veel siis, kui tuju on paha ja mured kimbutamas.

Suuremaid lapsi süles kanda pole emal-isal lihtsalt jaksu. Mõni arvab, et suurtel lastel ei sobigi sülle saada ja süles istuda. Aga eks suured lapsed hakka ise ka häbenema…Ja ega nad enam hästi mahugi …

Ometi ei kasva keegi kunagi nii suureks, et ta Jumala sülle ei mahuks või seda häbenema peaks. Piiblis nimetakse Jumalat kindlaks varjupaigaks, mis ei kõigu. Jumal kannab sind kätel ja hoiab hellalt. Sa oled talle väga kallis. Usu – sa pole üheski raskuses üksi! Kui sa mõnikord ei märka Jumalat enda kõrval või ees, ära hakka teda süüdistama. Isegi siis mitte, kui sul on väga valus ja raske, kui sa ei mõista, kui ei näe lahendusi…Luba ennast sülle võtta ja kanda! Kui oled aga Jumala süles, jäävadki maha ainult ühed jäljed.

**

Uku Masing kirjutab jõuludest ja Jumala sündimisest siia pimedusse kui päikesest, mis paistab ka siis, kui kõik ka ühel päeval otsustaksid, et päikest pole. Kes julgeb uskuda, see saab enda kätte Jeesuse käest kaks tähte: headuse ja vabaduse; ning vastutuse neid hoida ja suureks teha. Ning inimese valik on, kas ta üldse hindab seda. Samas vajame just kõige enam enda kõrvale kaaslasi, kes oleks lihtsalt inimesed, mitte hinnanguandjad, kritiseerijad, takkakiitjad… Viisakad me võime ju olla, aga inimlikku soojust vajame kui õhku. Aga kas me ilma jõu ja tarkuseta Ülevalt üldse oskame olla lihtsalt inimesed, teekaaslased?

Kui meie esivanemad jõululaupäeval tõid rehetuppa või kambrisse põrandale maha õled, siis nad uskusid, et lasid sellega Jumala tuppa. See kese pole tänaseni kuhugi kadunud. Pole küll õlgi, aga on kuusk ja oleme meie oma ootavate südametega. Ja on Jumal, on armastus. Igavesti. Üle surma.

Lihtsa headuse valgust soovin ja Jõululapse sündimist igaühe hinges, aga  kõige rohkem julgust usaldada!

**

Nii vähe on vaja

Et olla kurb

Nii vähe on vaja

Et olla õnnelik

Üks sõna

Üks pilk

Üks liigutus

Kas siis vale või üleliia

Kas siis see õige või just puudu

Nii et kõik muugi valgub pisaraina laiali

Nii vähe on vaja

Üks sõna

Õigel ajal

Et püsida

Et jaksata

Et edasi minna

Koos

**

Äkitselt paistis kurvameelsuse põhjast RÕÕM

Ehmusin…- kuidas siis nii?

Kuidas see võimalik on… olin otsinud rõõmu ju mujalt

Ikka ja enamasti just mujalt

Ja teda oli olnud kõikjal: ehk pisut päikeses, natuke lilles

Inimestes mu ümber, kallima silmis, lapse lalinas…

See rõõm oli korraks

Ajutiseks nautimiseks

Käest poetamiseks…

KURBUSE SÜGAVIKUST leitud rõõm oli teine

Kummalisel moel tugevam ja kindlam

Võtsin ta kaasa oma pisikestesse hetkedesse…

Panin kallistusse niipalju kui oskasin

Pilkudesse niipalju kui suutsin

Kui tahad siis näed ja usud mind

Kuidas mu väikesed rõõmud said SUUREKS RÕÕMUKS

Isegi siis kui ootan jahtunud teetassi juures

Hoian kõrvad kikkis oodates telefonihelinat või koputust

Isegi siis kui oma nõrkuses pisaraid poetan

Ei kao mu juurest sügav õnn ja rõõm

Jeesuse kingitud

Armastuse selgitatud

Sinu toetatud

Mu sõber 

 *** 

Mu südames elab rõõm

Vaikne ja sügav kui rabajärv

Armastuse rahulik lõõm –

Pole sealt puudu ükski värv

 

Tuleb valu, läheb valu

Alati alles jääb rõõm

Kui tunnen – rohkem ei talu

Aitab rõõmu puhas sõõm

 

Mu südames elab rõõm

Kirgas ja kõrge kui vikerkaar

Armastuse imeline lõõm

Ongi mu otsitud saar

***

Jeesus, kui sa mu peale vaatad,

Soovin,

Et sa naerataksid,

Mitte ei nutaks…

Jeesus, kui sind hüüan

Soovin,

Et oskaksin rohkem tänada ja kiita,

Kui kurta…

                                                                                                                                                       /Aire Parts/

Jaanipäeva t e r v i t u s  anno  Domini MMXIII  !

Dr. Uku Masing ütleb, et „Jumal on teatav dimensioon, mille uurimiseks  meil pole tõhusaid vahendeid  veel.“

Ka uue dimensiooni omandanud inimesi nimetab Masing jumalikeks, Jumalaks või jumalinimeseks, nagu Laozi, Buddha ja Jeesus. Seda olukorda, kus inimene on väljunud uue dimensiooni kaudu aegruumist lõpmatusse, mis tähendab inimese jumalikustumist, kirjeldab Masing neljadimensioonilise seisundi ehk tessarakti näite varal, mida tunti juba 19. sajandil. Selles lähtutakse tõigast, et joon on pinna serv ja pind on ruumi äär ning järeldatakse sellest, et Jumal ei ole maailma sees ega väljaspool, vaid maailm on läbilõige Jumalast. Kolmedimensiooniline maailm on tessaraktis viibivale abstraktsioon, nii  nagu meile peegelpildid on abstraktsioonid kahedimensioonilises peeglis. Masingu järgi on Laozi, Buddha ja Kristus neljadimensioonilise „tessarakti-seisundi“ juba saavutanud!     („Inimesepoeg valgel laeval“  lk. 69; Tartu, 2010)   

Head sõbrad!

Meie kodukirik on paik, kus me uurime oma piiratud vahenditega (Sõna ja sakramendid) Jumalat, maailma ja iseendid selles. Sageli tundub enda tapmine kergem kui tulla kirikusse ja alandada oma mina! Lõpuks on meile kingitud elu nii lühike, et märkame alles hilises keskeas, et oleme oma maise teekonna lõppfaasis. Kui üldse jõuame sinna !?

Samas on ehmatavalt sarnased meie hirmud, ootused ja lootused siinses elus. Ja ometi võime üksildases rabaallikas, kohisevas metsasalus või isegi oma kodukirikus leida seda uut dimensiooni – mõõdet – oma ellu, mis teeb meid vaimselt rikkamaks, tänulikumaks ka siis, kui me pangaarve on tühi või hoopis miinustes. Nii sageli kuuldub mu kõrvu nurinat me rahva juhtide ja seaduste andjate poole. See asemel, et neid toetada ja saata neile omapoolseid soove ja ettepanekuid, me kritiseerime ja arvustame neid. Just Jaanipäev on aasta poolitajana meeldetuletaja, et kõik algab meist endist. Kuidas me taipame oma elu seada ja teerada valida paljude püüniste ja lõksude vahelt? Sageli oleme ise endale kõige suuremaks lõksuks ja püüdepaelaks.

Meeleparanduse sügav mõte  oli Ristija Jaani (Johannese) teed sillutavaks tähiseks uude ja paremasse tulevikku ja ilma. See ilm ei ole kusagil haua taga või pilve pääl, vaid juba siin ja praegu.

Tule, hea sõber, oma kodukirikusse, et  tähistada meie rahva võitu kõigi võõrvallutajate vastu, mis päädis 94 aastat tagasi Võnnu all! Sellel pühapäeval, 23. juunil õnnistame ka meie omi leerinoori, kes julgevad oma elu seada koos esivanemate Elu-Jumalaga.

Juba järgmisel päeval, Ristija Johannese sünnipäeval, 24.06 tohime aga minna ka Kolga-Jaani uude surnuaeda, et mälestada ja püüda kuulata, mida neil väärikail meile siinseile on öelda

Samuti järgmisel pühapäeval, 30.06 kell 11.00 kohtume Lalsi surnuaias.

Just jaanipäeval kõnetavad meid lahkunud, et me suudaksime teha õigeid valikuid oma praeguses elus. Kirikusse tulemiseks pole vaja eriti kauneid riideid või mõtteid, vaid viisakat ja alandlikku hoiakut, et Tema saaks meid kõnetada ja meid teha rikkaks. Kiriku liikme tasu või teenus ei ole ainult uhked tseremooniad või priviligeeritud seisus, vaid loov ja uus olemine Kristuses. Ei kunagi varem pole meie maa ja rahvas vajanud loovat ja uut vaimsust kui praegusel, uue infoajastu alguses. Meie Taevasel Isal on tohutud varasalved näiteid ja eeskujusid, kuidas teha õigeid valikuid, et pärida Maa ja Õnnistus. Et me elaksime kaua ja õnnelikult oma väärikas ja imekaunis koduvallas ja kihelkonnas, selleks ärgem turtsugem nurgas, vaid tulge sinna, kust algas meie kiri ja rahvas!

Lugupidamise ja hääde soovidega

EELK Kolga-Jaani kogudus ja õpetaja Peeter Parts

/ilmunud Kolga-Jaani valla lehes juuni 2013/

2012. aasta

Jõulutervitus Kolga-Jaani kogudusest!

Hea pealik pole sõjakas

hea sõdur pole vihane

hea võitja pole tormakas

hea inimeste suunaja

end madaldab …

(Lao-Zi, Daodejing  LXVIII)

Taas tohime  järjekordsete jõulupühade ootel keskeneda endasse koos Vana-Hiina VI sajandil enne Kristust elanud usu- ja tarkuskirjaniku Lao-Zi soovitusega oma mina madaldada ja märgata  ligimesi, keda kohtame oma päevateel.  Jeesuski ei toonud midagi muud ja oluliselt teist meile, kui vaid enese võitmist ja ligimesele ärkamist. Selle paremaks toimetamiseks lõi ta oma kogudused siia meie koduplaneedile, ja ka meie koduvalda ja kihelkonda Kolga-Jaanis.

Et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kogudustes käib usin uute juhtorganite – nõukogude – valimine, et Jeesuse  jumalikku missiooni ka Kolga-Jaanis edukamalt teostada. Villem Reiman algatas selle rahva-kiriku struktuuri ja põhimõtted, mis väärib tänagi järgimist  ja taasavastamist.  Seega valime Kolga-Jaanis kirikule uue nõukogu juba  2013. aasta kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril kirikus kell 14.00 toimuval jumalateenistusel. Ühtlasi aga TÄNAME  tänaseni 4 aastat põhilises ustavalt ja edukalt toiminud „vana“ nõukogu, kes on suutnud toetada ja juhtida meie kiriku ja koguduse edukat kestmist. Sageli arvatakse, et kiriku eestseisjad peavad tohutult pingutama ja rahmeldama, et asutus püsiks ja toimiks. Pigem oodatakse aga meie südamehoiakut – usku ja armastust – , mis väljendub heas sõnas ja nõus. Õnneks juba ammu ei ole meie kirikutes kõrgeid kirikuvürste, kellel on mingisugused võõrad või isiklikud huvid, et rahvast „eksitada“ ja „kurnata“. Ehk on pigem raske ära tunda ja taibata, et kirikuvürstide aeg on ammu möödas ja kogudused peaksid koosnema inimestest, kes on teenijad, märkajad ja jagajad, mitte nõudjad, saajad või hindajad. Igaüks on kutsutud tundma oma vastutust ja andma oma head panust. Kogu tegevus alates Sõna jagamisest, hingehoiust, muusikatööst, pühapäevakooli tegevusest kuni mistahes lihtsa koristamiseni peaksid olema võrdselt olulised ja suunatud kõige avatumal ja hoolivamal moel INIMESE poole. Et siis ükskõik missugune teeline, sattudes meie juurde, saaks sellest kodusoojusest tuge.

Kirik ootab pingsalt uusi inimesi ja ideid, et kogu meie ühiskond ja kogukond võiks olla turvalisem, sõbralikum ja elamisväärsem. Selle peaülesande täitmiseks vajavadki kirikuõpetajad enda ümber nö oma meeskonda, kes teda selles toetavad ja jagavad ka vastutust nende tohutute väärtuste (sõna, sakramendid, kogemused jms.) hoidmises ja teostamises.

Andku Taevane Isa siis meile kõigile saabuvateks jõulupühadeks Rahu ja Rõõmu ja uuel aastal toredaid valimisi, et meie kodukiriku etteotsa saaksid inimesed, kes tõesti väärivad olla selle koguduse eestkõnelejad ja kaasvõitlejad jumalariigis ja Maarjamaal!

Õnnistatud aastavahetust meile kõigile, head sõbrad!

/EELK Kolga-Jaani koguduse õpetaja Peeter Parts Kolga-Jaani valla lehele/

JÕULUJÄLJED

Juba novembri alguses leidsin postkastist kataloogi, kus pakuti soodsaid jõulukingitusi. Siis tulid reklaamid, mis kutsusid panema jõulupeole kohti kinni, tellima jõuluetendustele pileteid, leppima jõuluvanaga aega kokku, saama saledaks, sõitma jõulureisile jms. Kõik kindlad märgid sellest, et ei jää need pühad tänavugi tulemata!

Kirevad ja lärmakad jõulujäljed meie ümber ei saa jääda kellelegi nähtamatuks. Ometi on ka raskemini märgatavaid ja mõistetavaid jälgi.

Minu lapsepõlvekodus „tekkis“ jõulude ajal suur kingikott vahel õue ukse taha. Meile seletati siis, et jõuluvana käis küll, aga tal oli kiire. Jättis ainult kingitused ja sõitis kohe edasi. Sellega me ei leppinud ja otsisime ikka ümber maja kinnitust taga: mingid jäljed pidi jõuluvana ju ometi jätma! Kas siis saapajäljed või saanijäljed… Kui me midagi ei leidnud, lohutasime end mõttega, et küllap jõudis lumi juba kõik kinni sadada. Siiski jäi hinge midagi seletamatut ja imelist: eriline tunne, rõõmus õhin, mis jõuludega ikka kaasas käib.

Imelik küll, aga asi polnudki ainult kinkides, kuuses, lumesajus või jõuluvanas, vaid alati VEEL milleski imetabaselt lihtsas ja samas kõige raskemini tabatavas.

Kui üle 2000 aasta tagasi hommikumaa tähetargad hoidsid pilgu tähel, leidsid nad selle järgi minnes Jeesuse. Ei kõnni ju ainult jalad, vaid ka süda!

Samamoodi saavad jõulud tänagi oma õige sisu, kui tõsta silmad paljudelt pühadega seotud toimetustelt üles. Et järele mõelda. Et otsida Jõululast.

Jõulutee viib Jeesuse sõimeni. Seda teed on paljud käinud, kuid ikka on ta uus. Sest igaüks peab ISE minema ja ISE nägema ja ISE uskuma. Ise oma jäljed tegema! Kui hoiad pilgu üleval ja teed südames ruumi, jõuad kindlasti kohale. Ja kas tead – Jõululaps tahab väga, et sa ta üles leiaksid! Ta kutsub sind, ta tuleb sulle isegi vastu! Aga tema sammud on vaiksed, ta jälgedeks on rõõm, rahu, hoolimine, headus, armastus… Oska siis neid kuulda ja näha!

Ma soovin sulle pühadeks ja uueks aastaks, et sa ei oleks üksi ega õnnetu. Soovin, et sinu sammude kõrval oleksid kellegi sammud ja sinu jälgede kõrval kellegi jäljed. Et sa oleksid kellelegi kallis ja vajalik! Üle kõige ma soovin aga, et Jumal tuleks sinuga kaasa. Siis võid kindel olla, et su lähedal on keegi, kes hoolib sinust alati ja igas olukorras.

Uus aasta on täis teadmatusi. Mis ootab ees, mis hakkab juhtuma ? Ajalehed ja ajakirjad trükivad igasuguseid ennustusi, mis lubavad ühele head, teisele halba, hurjutavad ja hirmutavad. Kui lähed tundmatule vastu koos Jumalaga, ei pea sa olema häiritud ja hirmul. Jumala hoolde võid end kartmata usaldada, juhtugu mis tahes.

Jumala tegutsemine muudab pühad ja kogu aasta ilusaks, tema armastuse taipamine kaunistab meie päevi. Nagu jõulupuule riputatud ehted muudavad tavalise kuuse eriliseks, teevad rõõm ja õnn meid ilusaks. Ja kuidas mitte rõõmustada, kui Jumal ei jaluta niisama ükskõikselt meie seas, vaid astub hoolides ja armastust jagades!

Kuhu nüüd iganes lähed, jäägu sinna sinustki maha vaid head jäljed: viirg rõõmu, tibake lohutust, kübeke hoolivust, lapike lahkust, killuke kannatlikkust!

Häid pühi ja head uut aastat!

***

Tuul tuimuse vaikusse

Tasa puhub

Paitab üles

Kõrbenud idu

Silub pehmeks

Hingekraatrid

Äratab üles

Linnupojakese

Su sees

Ära ütle, et ei tea, ei tunne, ei taha

Sa polegi loodud

Olema asfaldi nägu

Kuulama hüpermarketi

Koguduse kuulutust

Tuul rahutusse

Tasa puhub

Vaikus toob mõtte

Ja sisu

Ja elu

Ära siis ütle, et ei tea, ei tunne, ei taha

Kuula ja lase

Ennast puudutada

Lapseks

Kes mängib tähtedega

Korjab kastet linnuteelt

Leiab lilli oma kalli silmist

Ja ära ütle, et ei tea, ei tunne, ei taha

***

Sõna siit

Ja teine sealt

Tarkused reas

Öeldud läbi aja

samasuguste rändurite poolt

Täna  üks

Ja homme teine

Sobib mullegi

Mõeldud läbi aja

Samasuguste ekslejate poolt

Loeb vaid see

Mis omaks võtan

Hinges kannan

Surreski ei loobu

Öeldud läbi aja

Ikka sama Looja poolt

Öeldud mulle

Et kuuleksin

Et vastutaksin

Et julgeksin

Olla valgus ja sära ja tuul

***

Juba siin koome endale igavikku

Tasapisi, kiudhaaval, piisakaupa

Nopime hetki neid helgeid

Mis kui kingitus langevad me sülle

Tasuna ei-teagi-mille eest

Vaid siin loome endale ajatuse

Korjates kokku need pilgud, naeratused, käeviiped

Mis ei kuulugi nagu siia

Mis pole kammitsetud ajast

Mis säravate tähtedena

Tõmbavad meid kõrgemale sagimistest

Ei saagi siis aru

Kust algab taevas

Kui ta puutub vastu maad ja meid

Pole piire, takistusi armastusel

Kui sel lasta voolata läbi südame

Hea tuulena

/Aire Parts Kolga-Jaani valla lehele/

Ülestõusmispühade tervitus

Oleme jõudnud kirikuaasta kõige kaunimasse ja tõsisemasse aega. Mõne päeva kaugusel on Suur Nädal ja rõõmsad Ülestõusmispühad. Kiriku ajalookäsitlus erineb tavakäsitlusest selle poolest, et meie liikumapanevad allikad on minevikus ja seetõttu sammume tulevikku läbi oluliste minevikuhetkede, kas me seda soovime või ei. Möödunud, 2011. aasta oligi meie kogudusel päris lootustandev just tänu Teile, kes Te ei unustanud teha panus – liikmeannetus – oma kodukiriku elushoidmiseks. Kindlasti mõni skeptik soovib konkreetset ja praktilist tulemit kohe nüüd ja praegu kombata, aduda. Terviklikus inimkäsitluses me ei saagi inimeksistentsi püsiväärtuste (loovus, identiteet, eetilisus, tagasihoidlikkus jne) mõju ja toimet kohe mõõta ja kaaluda.

Eelloetletud vaimsed motivaatorid moodustavadki kiriku tohutud kogemuste varasalved ja rikkused, mida paraku nii vähe mõistetakse jagada, vastu võtta ja ammutada oma igapäevase elukvaliteedi parandamiseks ja tõhustamiseks. Kiriku kuulutus on meile kõigile aktuaalne ja kasulik, kuidas tulla toime elu põhiülesannetega perekonnas, tööl ja kogukonnas elades. Kui meil on side armulaua kaudu kristlike väärtustega (rahu, rõõm ja osasaamine Pühast Vaimust),  siis kristlik usk (hoiak) aitab tõhusalt ja kindlalt meid Inimeseks kasvamise okkalisel teel. Seda võib võrrelda taimega, kes pistab pea välja maapõuest ja sirutub valguseallika poole, et õitseda, tolmleda ja kanda vilja. Samas aitab usk ka leppida sellega, mida me ei saa muuta ja mis on üle meie võimete ja võimaluste. Paraku on ajalugu näidanud, et Jumalast võõrdunud ühiskond on inimlikkusest võõrandunud ühiskond. Palume seega südamest uuendada oma täisõiguslikku koguduse liikmeksolemise staatust, et käesoleva aasta sügisel viia läbi koguduse uue juhtorgani – nõukogu – valimised.  Ilmalikustumine toimub paljudes EL riikides ja selle mõju ulatub ka Kolga-Jaani. Seetõttu muutub kirikute olukord ka Eestis üsna tõenäoliselt raskemaks, kui see oli okupatsioonide aegadel. Isegi imeprojektid ei pruugi inimesi kirikuga liituma kutsuma, et siia ka jääda vastavalt oma annetele, kutsumustele ja ootustele.

Ootame Teid koguduse mõttetalgutele pühapäeval, 6.05.2012, mille juhatab sisse armulauaga jumalateenistus kirikus kell 14.00.  Pärast jumalateenistust toimub n.ö. ajurünnak koguduse pastoraadis, kuhu on oodatud kõik inimesed, kellele läheb korda meie kodukiriku homne päev ja püsimajäämine. 

Mis toimub koguduses, millised mured-röömud-probleemid on koguduse erinevates töövaldkondades (vaimulikud talitused, lastetöö, noortetöö, muusikatöö, diakoonia, hingehoiutöö, leeritöö, koostöö valla erinevate spetsialistidega, noortekeskustega, koolidega jms.)?  Kuidas edasi minna, millised on visioonid, ettepanekud, nägemused? Ootused?

EELK-s  kõlavad üha sagedamini kobarkoguduste mõtted, kus väiksemad kogudused liidetakse suurematega filiaalideks jms.  Saaksime siis igaüks oma suu ja südame puhtaks rääkida koduses ja sõbralikus õhkkonnas. Eriti oodatud on uued ideed ja ettepanekud, aga ka küsimused ja arupärimised. Me vajame väga uusi inimesi ja ideid ka uude sügisel valitavasse nõukokku – sellepärast oleme tänulikud iga uue inimese ja mõtte üle, kes püüab kaasa lüüa nõu või jõuga meie oma rahva kirikus.

Kaunist suurt nädalat Suure Neljapäeva ja Reedega ning  rõõmsaid Ülestõusmispühi

soovivad Sinu koguduse õpetaja ja juhatus

2011. aasta

JÕULUMÕTTEID SUURTELE JA VÄIKESTELE

J Õ U L U T E R V I T U S

Vaikuse sügavuses

näen viipavat kätt.

Keegi kutsub mind

rändama viimaseid radu

enne minekut siit.

Kuulete, vennad ja õed,

süda tuksub veel

ootuse ärevuses,

rahu laotub

mu üle, kui mõtlen teile,

mu sõbrad.  

        Jaan Tooming „Huum“,lk. 129

Taas oleme jõudnud adventi ja jõulude ootuse aega. Kaugel ei ole aastavahetuski. Poeedi laulu teisendades: käime selle aasta viimaseid radu! Võtkem aega seisatuda, mõtiskella –  kuhu oleme jõudnud oma vaimsel või sisemisel teel.  Sisemine inimene meis ongi see, keda Taevane Isa tahab jõuludes taas külastada lihtsa lapse, tarkade või karjaste kaudu.  Tohime ristiinimestena siin ilmas ja riigis ja vallas teostada vabalt  kristlaste missiooni:  teha hääd!  Sõna, mõtte ja teoga!

Meie kodukirik ja kogudus tähistas legendaarsete õpetajate sünniaasta-päevi. Villem Reimanil täitus neid 150  ja Heino Viksil  100! Meil on, kelle üle uhkust ja rahuldust tunda. Mäletagem ja mälestagem paremaid- halvemaid aegu ja mis tähtsaim – inimesi neis. Inimene olgu kõigi asjade ja olukordade mõõt ja eesmärk ka täna!  Eriti tähtis ja määrav on meile kristlastena see apokalüptiline pingekese:  kuidas kohtleme võõrast, haiget, vangi, alasti- või näljasolijat?  Kas oleme pööranud pea ära hädasolijast ja läinud temast kalgilt mööda või üle? Tegelikult on ju isegi joodik või muidu vaimust vaene seesama Jumala loodu, kes kannab meiega samasugust maist ihu, nii nagu oskab ja suudab. Meilt oodatakse seega vaid kaasatundlikku südant ja hinge!   Ei olegi vähe neid toredaid pingutusi, millega oleme hakkama saanud ka sellel aastal. Siinkohal ütlemegi tänu isand Kalju Nurme ehitusfirmale, kes remontisid kiriku käärkambri ja kabeli põranda. Nende tubli töö jätkub kirikuõpetaja elamu katusel. Kogudus on suutnud üles leida ka meie oma valla lapsed, et neisse istutada vaikuse sügavuses viipava käe nägemist.  Ilma tänupalveta on needki ponnistused tühjad ja liivale kirjutet. Koguduse koor ootab eriti pingsalt meeshääli, et jätkata  järjepidevalt 143. aastat seda toredat ja väärikat tegevust. Laul teeb tõesti rinna rõõmsaks, lahkeks meele! Veel enam, kui seda  teeme koos oma kodukirikus, esivanemate Elujumalale tänu ja kiitust lauldes. Meil on sõpru Soomes, Saksas ja Norraski, kellega ootavad ees uued kohtumised ja teenistused. Sellekski ootame kaasalööjaid ja mõtlejaid, et näiteks koguduse nö „vana õpetaja elamu“ leiaks omale uue kasutuse ja sisu. Miks ei võiks see  maja olla nõustamiskeskuseks, kus igat päeva sisustaks vanadele-noortele erinevate annetega-oskustega inimesed  meie endi hulgast. Ka töö üheainsa inimesega on  ülioluline ja tähtis. Selleks aidaku meid kõigeväeline ja kolmainus Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim!

Rahulikke jõule ja rõõmsat aastavahetust soovib

Kolga-Jaani koguduse nõukogu ja õpetaja Peeter Parts.

***

JÕULURÕÕM

tahab tulla tasapisi… Sa püüa vaikselt olla, kuulata ja otsida, et ta sinust mööda ei läheks. Ega see nii lihtne polegi. Segadust ja lärmi on ju palju. Ja kuskohast otsida? Päkapikud sebivad ringi ja kuulutavad jõuluvana saabumist mõne nädala pärast. Aga kui sul õnnestuks ka üks päkapikk kinni nabida, ei teaks ta sulle ütleda jõulurõõmu saladust. Ja vaevalt teab seda valehabeme ning kahtlaselt tuttava häälega jõulumeeski… Aga sa võid ise järele proovida!

Üha sagedamini on kuulda: „Kui sa hea laps ei ole, siis…“ või „Kui sa hea laps oled, siis…“ Ära pane eriti tähele, otsi hoopis selliseid jõule, kuhu kõik ilma tingimusteta mahuksid!

Mõni vanem inimene kurdab, et jõulud pole praegu enam need mis vanasti…Et vaat` kus siis ikka sõideti kirikukellade helinal läbi lume ja pakase kirikusse… Et siis oli ikka õige tunne…

Ära kurvasta! Õiged jõulud ja õige tunne saavad ka täna olla. Pole ju peamine, kas toas on jõuluõled või kuusk, kas õues sajab lund või vihma.

Kõige tähtsam on Jeesus. Kus asub tema sinu pühedesaginas? Kas ta on ikka jõulude peategelane või on ta kõrvale jäetud, üldse ära unustatud?

Mis sa arvad, kumb on olulisem: kas pilt või pildiraam? Nad on kokku küll tervik, kuid tühi raam, milles pole pilti, on ikkagi mõttetu. Jõuludega on sama lugu. Raamiks-kaunistuseks on jõulukuused, päkapikud, jõulumütsid, piparkoogid, verivorstid, kingitused, peod, laadad… Pilt ehk sisu on Jeesus! Ära karda otsida jõuludest seda suurt rõõmu ja ära lepi vähemaga! Ära arva, et uhkelt kaunistatud raam võiks olla tähtsam. Ära karda seda, kui sa ei saa õigeks ajaks kingitusi valmis või ei ole sul kinkide ostmiseks piisavalt raha. Ära muretse, kui sa ei saa ehk niipalju kinke, kui soovid. Karda hoopis seda, et kõige tähtsam võib tahaplaanile jääda. Jumal tuli ju sinu pärast ja sind päästma!

Kummaline, et sünnipäevalaps Jeesus ei ootagi endale õnnesoove ja kingitusi! Ta tahab, et sa teeksid oma südame lahti ja laseksid ta sisse. Tema ise ongi kingitus! Seda kinki avades saad sina õnneks ja õnnistuseks teistele. Valguseks, headuseks, rõõmuks, särasilmaks…

Alusta siis kohe, sest RÕÕMU on ju vaja jagada!

***

Vanasti nimetati jõule veel:

talvistepühad, talvsipühad, kallid pühad, mõugu (vorsti) pühad, Jeesusse tulemise pühad.

 Vanal ajal oli jõulude pidamine hoopis teistmoodi kui praegu. Tuppa ei toodudki kuuske, vaid põrandale laotati maha õled või heinad. Mõnes kohas oli neil tuppatoodud jõuluõlgedel ja –heintel päris omaette nimi: udsid, südsud, siits.

Oli pere kuitahes vaene, jõuluõled pidid ikka olema! Arvati, et kui õled tuppa tuua, kasvab järgmisel aastal ilus vili ja on hea heina-aasta. See ei olnud niisama põhk, vaid väga tähtsad õled ja heinad. Eriliseks said nad seetõttu, et jõuluõlgi peeti Jeesuse sõime õlgedeks. Usuti, et alles õlgede tuppatoomisega toodi jõulud majja. Et pühi polegi, kui õlgi toas ei ole! Jõuluõlgede sissetoomise kohta öeldi isegi, et Jumal lasti tuppa. Pärast mürati ja hullati õlgedes ning lõpuks jäädigi põrandale magama – poeti põhku – , sest Jeesus oli ka heintel puhanud. Arvati, et lapsed näevad õlgedel magades Jõululast unes.

Jõulude ajal maas olnud õlgedel arvati olevat imevägi sees. Pärast pühi viidi neid lauta loomadele alla, et need terved oleksid. Jõuluõlgede põletamise suits pidi aga kapsausside vastu aitama ja kariloomad terved hoidma, viljapõldusid kaitsma.

Vanarahva jõuluõlgede-komme oli Jumala läheduse otsimine ja leidmine jõulupühadest. Jõululaps oli oodatud ja igatsetud külaline.

Tänapäeval tuuakse tuppa jõulukuusk. Kommete väline külg on muutunud, pühade sisu ikka sama: rõõmusõnum Jeesusest. Sõltub meist igaühest, kas avame talle ukse ja võtame selle kingituse vastu.

***

KINGITUS

Kingitus antakse üllatusena…muidu ta poleks kingitus

Jumala kingitused on vahel kummalised…neid ei saa ära süüa ega ära unustada

Neid ei saa panna riiulisse oma aega ootama

Kord lähed võtma – ja polegi

Nagu polekski olnud

Jumala kingitustega on vaja midagi teha…need ei ole kunagi niisama ja muuseas antud…

Nagu mõnikord mõned inimeste kingid on… et on kombeks, no midagi ju peab…

Jumal ei sunni oma kinki vastu võtma… vahel ta annab midagi näha , taibata… nagu korraks, vilksamisi… nagu süttiks hetkeks täht ja siis kaoks…

Jättes mingi häiriv-valusa-õnneliku jälje…  nagu viipaks kuhugi kaasa tulema… kas riskid… kas julged… kas pead oluliseks…

Tahaks istuda ja oodata suuremat selgust ja iseenda paremaks saamist…

Jumal sosistab: armastan sind sellisena kui oled… tule mu järel..

Tahaks vastu hakata…  ei suuda uskuda päästmist… ikka on mõnus ettekääne loota, et kasvõi väike sõrm on veel lunastamata… et pean sellega tegelema… enne kui kõlban sulle , Jumal…

Jumal ei sunni…

Jumal on kaval… ta paneb sind ummikusse… et ei jää muud kui riskida tema usaldamisega…

Tõusta ja minna!  Tema teab, et teelolijaid saab aidata, toetada… saab kingitust lähemalt neile näidata… kuniks anda tervenisti kätte… mitte enam korraks…vaid palgest palgesse…

Igavik on tegijatele ja armastajatele… ja see on õnnistus, tulgu see kuitahes suure valuga….

Tasub elada uskudes hetke, mil kõik pisarad on pühitud ja jäänud on vaid headus…

Ära karda!

Jeesus on ainus tee

Ja rohkem pole ju vajagi…

Jumal kingitused antakse otsijatele… kui leiad, asu teele ja hoia Temast kinni..

Tee läheb edasi… lõputult edasi…

Ainult nii

Aire Parts


Leave a Comment

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: