W.Reiman

     VILLEM  REIMAN         

(9.III 1861 Suure-Kõpu vald – 25 V 1917 Kolga-Jaani)

Villem Reiman sündis renditaluniku sügavalt religioosses ja askeetlikus perekonnas, kus valitses range vennastekoguduse vaim. 1872-77 õppis ta Viljandi elementaar- ja kreiskoolis, seejärel 1878-82 Pärnu gümnaasiumis, kus sai hea klassikalise hariduse.

1882 astus Villem Reiman Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Samal aastal sai Eesti Kirjameeste Seltsi liikmeks. Kogu oma elu oli Villem Reiman seotud Eesti Üliõpilaste Seltsiga. 1883 oli ta EÜS-i põhikirjale alla kirjutanud kaheksa asutajaliikme hulgas, 1884 osales seltsi suure sini-must-valge lipu pidulikul pühitsemisel Otepääl, 1886 oli seltsi esimees. Ülikooli päevil algas Villem Reimani ajakirjanduslik tegevus. Tema esimesed artiklid ilmusid K.A. Hermanni “Postimees” ja olid suunatud venestamise vastu. J. Hurda eeskujul kutsus Villem Reiman eestlasi üles looma kõrgetasemelist rahvuskultuuri kui kindlaimat tagatist rahvuse püsimajäämisel.
1887 lõpetas kandidaadikraadiga TÜ ja siirdus prooviaastat pidama J. Hurda juure Peterburi. Seal süvenes tema huvi rahvaluule, kirjandusloo ja ajaloo vastu. 1889 sai Kolga-Jaanis kirikuõpetaja asetäitja koha. 3. detsembril 1890 õnnistati ta kohalike mõisnike vastuseisust hoolimata õpetajaks. Tema hallata oli Kolga-Jaani kirikumõis, mis oli tol ajal suuremaid (üle 1600 ha) ja tulukamad Eestis. Järgmise aasta (1891) suvel abiellus Paula Normaniga. Neist sai üks esimesi haritud eesti perekondi, kus kodune keel oli eesti keel. Kirikuõpetaja töös hindas Villem Reiman sisulist külge, tema jutlused olid väga põhjalikud ja raskepärased. Sageli kõneles ta karskusest ja kõlblusest, hurjutas ja noomis kõlvatust.

1890. aastast alates osales Villem Reiman karskusliikumises, oli selle vaimne ja tegelik juht. Villem Reiman pooldas täiskarskust, leides, et karskus tugevdab rahva elujõudu ja hoiab ära mandumise. Ta juhatas pikka aega Karskusseltside Kesktoimkonda.

Venestamisvastased väljaastumised, luteri usu kaitsmine ja ametliku riigiusu ründamine tõid Villem Reimanile kaela sandarmid, kaebused ja kohtuprotsessid. 1891-94 oli ta politsei järelevalve all ja kümme kuud koduarestis. Kurikuulsal pastorite protsesside ajal 1893 (kohtu all oli üle 100 pastori) mõistis Riia ringkonnakohus Villem Reimani vaimulikuseisusest lahti ja kümneks kuuks vangi. Asi lõppes Villem Reimanile armuandmisega.

1896 ostis grupp eesti tegelasi (Villem Reiman,Oskar Kallas ja Heinrich Koppel- uueks toimetajaks kutsuti Jaan Tõnisson ) Villem Reimani algatusel K.A. Hermannilt “Postimehe”(vältimaks lehe sattumist ükskõiksete äriringkondade kätte), millest Jaan Tõnissoni toimetamisel sai eesti rahvuslaste peahäälekandja. Villem Reiman andis lehe ostmiseks 2300 rubla, mis oli suurim annetus. EÜS-i kalendris “Sirvilauad” 1898 ilmunud Villem Reimani kirjutis “Ignati Jaak ” põhjustas tõsise konflikti luteri kiriku kõrgema juhtkonnaga. Selles üllitises väitis, et rahvusest taganeja eksib neljanda käsu vastu ja tema suguvõsa sureb välja. Sealsamas kinnitas ta, et sakslased on meie maal võõrad.

20 . sajandi algul jätkas Villem Reiman seltskondlikku, publitsistlikku ja teaduslikku tööd väljaspool oma kihelkonda , peamiselt Tartus . Revolutsiooni ja vägivalda Villem Reiman ei pooldanud, ent 1905 astus ta karistussalkade poolt surmamõistetud meeste kaitseks . 1905.aasta lõpul sai temast Eesti Rahvameelse Edukonna rajajaid ja vaimseid juhte. Sel ajal sõnastas Villem Reiman avalikult nõude asendada baltisaksa härrakirik vaba rahvakirikuga koguduseliikmete omavalitsuste alusel.
1905 alustas Villem Reiman koos J. Tõnissoniga eeltöid Eesti Kirjanduse Seltsi asutamiseks , mis saigi teoks sügisel 1907. Seda seltsi juhtis Villem Reiman ülima kohusetundega 1914.aastani , oli ka seltsi ajalootoimkonna juhataja. Villem Reiman osales Eesti Rahva Muuseumi asutamisel, asutas 1908 Viljandi Eesti Haridusseltsi (oli selle esimees 1913.aastani), mis samal aastal pani käima tütarlaste progümanaasiumi kursusega erakooli . 1914 halvenes Villem Reimani tervis järsult. Ta suri 56- aastaselt ja on maetud Kolga-Jaani surnuaiale.

Villem Reiman toimetas Õpetatud Eesti Seltsi väljaandeid, EÜS- i albumeid (I – VII, 1888- 1902), kalendrit “Sirvilauad” (1896- 1907) , koguteost “Eesti Kultura ” ( I- V, 1911- 1915), Eesti Haridusseltside Aastaraamatut (1909- 1910), Karskusseltside Aastaraamatut, oli kuukirja ” Eesti Kirjandus” asutaja ja toimetaja liige. Kõigis neis avaldas ta oma uurimusi , toetudes algallikatele. Soome ajaloolase Kaarle Olavi Lindequisti “Üleüldise ajaloo tõlke (1903- 1906, 1910- 1911) juurde kirjutas ta peatükid Eesti ajaloost, mis 1920 ilmus eraldi raamatuna. Sadade artiklite kõrval, mis puudutasid Eesti elu väga erinevaid külgi, on Villem Reimani panus kõige suurem rahvusteaduste uurimisse. Omas ajas oli tema töödel teedrajav tähendus.

Eesti ajalukku on Villem Reiman läinud kui rahvusliku liikumise mõõduka suuna ja liidreid ja vaimseid suunajaid iseseisvuseelsel ajal. Ta oli venestusreformide vastu protestiva põlvkonna vaimne juhtfiguur. Villem Reimani vaateid iseloomustab teoloogiline ja rahvuslik idealism, etnotsentrism kaldumine pietismi ja askeetlusse, vägivalla eitamine. Eriti olulisteks aadeteks pidas Villem Reiman kõlblust, kohusetäitmist,õigust ja seadust, inimese käitumise eetilist motivatsiooni, seotust maaga, rahvusliku eluruumi kaitsmist võõraste eest. Koos J. Tõnissoniga, kellele ta oli suureks autoriteediks, püüdis ta sõnastada eestlaste elu reguleerivaid norme ja reegleid, nõudis karskust ja sugulist kasinust. Eestlaste tuleviku suhtes oli Villem Reiman optimist . Tal oli vääramatu usk sellesse, et Jumala abiga liigub eesti rahvas iseseisvuse poole, “valgusele ja vabadusele vastu” .

Tekst: “Eesti ajalugu elulugudes”, Sulev Vahtre, Tallinn 1997

***

Vaata veel:

http://ery.tlulib.ee/index.php?id=2069    Eesti raamatukogunduse biograafiline andmebaas: Villem Reiman

http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=40&table=Persons   Villem Reiman

 

     VILLEM REIMANI PÄEVAD KOLGA-JAANIS

Villem Reimani isik on murdelisel aegadel alati tõstetud rahvusliku vabadusliikumise ja avaliku tähelepanu keskpunkti. 1980-ndate teisel poolel oli aeg taas sealmaal, et eestlaste iseolemise aate ankrumees meie rahvale meelde tuli (meelde tuletati).

1987.aastal kogunes suur hulk rahvast Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel Kolga-Jaani, kus koos kohaliku rahva abiga korrastati Kolga-Jaani kalmistu ja seal asuv V. Reimani hauaplats. Järgmisel aastal (1988) püstitati Kolga-Jaani kiriku ette, purustatud Vabadussõja ausamba kohale, Eesti rahvusliku suurmehe ja Kolga-Jaani kirikuõpetaja, Villem Reimani ausammas. Marsiti tõrvikurongkäigus ja Kolga-Jaani rahvamajas peeti rahvalikud pidustused.

Sellest ajast peale on Villem Reimani päevade pidamine kujunenud peaaegu iga-aastaseks suursündmuseks Viljandimaal. Suuremad pidustused, mis kestavad nädalapäevad, on peetud iga viie aasta tagant. Nende vahele jäävatel aastatel on piirdutud ühepäevase Reimani mälestuse tähistamisega. 2001. aastal, kui peeti V. Reimani 140 sünniaastapäeva , ühinesid mõnede inimeste mõtted ja otsustati Reimani isiku ja tema pärandiga pisut intensiivsemalt tegelema hakata. Reimani isik pole praegusel, majanduslikule elule ja ilmalikule kõikelubavusele orjenteeritud ajal populaarne. Leiti, et Reimani pärandi tutvustamise jätmine ainuüksi Kolga-Jaani koguduse ja mõne üksiku entusiasti kanda ei ole suurmehe poolt tehtud rahvusliku panuse vääriline hindamine.

28. juulil 2002 kogunes Kolga-Jaani kiriklasse kümmekond inimest eesmärgiga asutada Villem Reimani Kolleegium. Kolleegium on järgnenud nelja aasta jooksul alustanud Reimani kirjaliku ja vaimse pärandi koondamist, et see saaks talletatud mahukasse kogumikku, mis loodetakse välja anda Reimani 150 sünniaastapäevaks. Lisaks sellele on Kolleegiumi abiga täiendatud Kolga-Jaani pastoraadis asuvat Reimani mälestustuba, kivitahvliga on tähistatud Reimani sünnitalu, Kõpu vallas Tipul. Koos Tartu linnavalitsusega korraldati 29. juunil 2004 Villem Reimani ausamba taasavamine Tartu Toomemäel, täiendatud kordustrükina anti välja August Palmi 1937 aastal ilmunud raamat “Villem Reiman” ja genealoogiaseltsi esindajate abiga on saadud valmis Villem Reimani sugupuu. Villem Reimani Kolleegium on koos käinud Reimaniga seotud paikades, Kolga-Jaanis, Tartu Kirjandusmuuseumis, Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Tartus, Tartu Kirjanike Majas, Pauna talus Tipul, Kõpu surnuaial ja kirikus jm.

                                                                   EESTI MOOSES – VILLEM REIMANN – 150!                                                                  

Siin-seal ilmutatakse ja avaldatakse usuteaduslikes kirjutistes akadeemiliselt mõtlejate nimesid, kelle tekstide autoriteetsust suurendavad välismaine kaugus või akadeemiline kõrgus. Võõrad tunnustatud geeniused olevat selgemad ja arusaadavamad kui meie enda maarahva hulgast võrsunud maavillased, karedalt otseütlevad ja koduselt omased. Isegi meie kirikukalendri väljaandjad on unustanud 9. märtsi juurde lisada Viljandi-Kõpu kihelkonnas Karola külas 1861.a. sündind eesti rahvusliku liikumise juhi ja vaimuliku Villem Reimani  (edasp VR) nime. Ehk on põhjuseks vähene oma suurte poegade ja tütarde tundmine ja väärtustamine?

Võtkem käesoleva aasta paastuaja algust kui meie rahva suurmehe VR 150 juubeliaasta tähistamist – mäletamist. Oma tähenduselt võiks teda võrrelda kunagi Venemaal Gorkisse pagendatud (1980-1986) akadeemiku, vesinikupommi looja Andrei Sahharoviga, kelle teravalt ausast mõtlemisest piisas, et luua Nõukogude Liidus demokraatlik liikumine rahvaste vabanemiseks. VR oli 1891-1893 korduvalt koduarestis seoses aktiivse tegevusega Eesti Kirjameeste Seltsi, Eesti rahvuskiriku aate-  ja  rahvuslike ühistegevuste organiseerimisel ja arendamisel. Seejuures meenub 1983.a. etnoloogia alane konverents Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus, kus Jaan Kaplinski loengule lisas repliigi toonane vabamõtleja Meelis Tõns: „Moskva kremlil langeks kohe üks müüridest, kui üks tema ikestet rahvaist loobuks vägijookidest!“ Ta viitas sellega Mahatma Gandhile  ja VR-le. Kuskilt oligi see lausung prohvetlik, sest mõne aasta pärast loobusid poolakad koos baltlastega hirmust ja kartusest võõra vaimu ja võimu ees. Tänaseni aga kostub see küsimus meile: kas oleme lõplikult loobunud neist orjaaja kompleksidest, nagu igalpool mujal – s.t. välismaal – olevat tõeline ja elamisväärne elu! Samuti kõlavat karskuse teema praeguses ajas kui vanamoeline anakronism.

Teatud mõttes aga oligi VR kõige kirglikum ja peamisem aade mitte Eesti rahva ja riigi iseolemisest, vaid rahva karskusest. Rahva vabadus ja kestmine algab tema enda elukvaliteedist. Venestamisaegne politsei keelas VR avalikult sellest rääkimast (vt VR kiri

Jakob Hurdale 7.01.1904;  VR ja J.Hurda kirjavahetus a-tel 1884-1904 kirjastus „Ilmamaa“, lk 201)  August Palmi „V.Reimani“ monograafias toobki autor 95. leheküljel välja selge rõhuasetuse, kus Reiman on : „eriti agaralt  (NB!) tegev kohalikus, Lalsi  k a r s k u s s e l t s i s „Eesmärk“, kus ta juba esimesel aastal (1890) valitakse auesimeheks.“  Mõnuainetest vabatahtliku loobumise kaudu saab rahvas alles tõeliselt vabaks, nendib autor edasi. Näiteks kahetseb ta (VR), et „rahva perekondlikelt pidudelt vanad lõbud, nagu laulud, kaasitamised, jutud-kombed kõrvale on jäänud, aga midagi vastavat asemele pole tulnud, vaid ainult joomine.“ (vt veel A.Palm, lk.164).  Täna, umbes 120 aastat hiljem, on ju ka samad mõtted üsnagi aktuaalsed, kui mitte  sama põletavad kui toona. Muidugi ei saa vaikselt või sujuvalt unustada VR-i panust Eesti ühele esimesele rahvuslikule ajalookäsitlusele 1903.a. ilmunud Lindequisti „Üleüldise ajaloo“ köites („Rootsi aeg Eestis“) ja tema teaduslikud uurimused Georg Mülleri, Ignati Jaagu, Gottfried Forseliuse, Christian Kelchi, Georg Brandese, F.R. Faehlmanni, Eduard Ahrensi, F.J.Wiedemanni jpt Eesti ajaloo ja kultuuri suurkujudest. VR katsetab esimesena eesti rahvaluulet aja- ja kultuuriloo tõestusmaterjalina (vt. A.Palm, lk 157); „vanavara on õieti meie kirjutamata ajalugu“ (s.s-s).  Õigupoolest pärineb ka EELK, vaba rahvakiriku struktuuri küberneetiline skeem VR-i sulest, kus Eesti kirik on sinodaal-episkopaalne rahvakirik. Samuti oli VR rahvusliku erakonna – Eduerakonna – mõtte algataja.  Tegevusvaldkondi on veel lugemata kui mitte kümneid,  siis teistkümneid!

Raksatagu meie uurijate pilk  selle Eesti rahva suurmehe tegevusele, küll siis leiame uut jõudu, tarkust ja meelekindlust  jääda enda juurtele truuks – võides olla uhked oma Moosese üle, kes küll ise ei jõudnudki pärale Tõotatud maale – Eesti Vabariiki, kuid kes oli rahva juhiks ja teenäitajaks sinna.  Veel enam aitab VR-i pärandi tundmine meid uute eesti „nokiate“ leidmisel ja avastamisel – seda õpetab meile tema igavesti kestev, sõbralik ja lihtne eeskuju, kelle süda tuksus kuumalt Eesti inimesele ja kelle pea oli põhjamaiselt kirgas ja selge uute visioonide, radade märkamiseks.

Veebruari revolutsioon Petrogradis jõudis Eestisse pisut enne VR lahkumist (25.05.1917.a.), mil jõudis formuleerida Eesti autonoomia idee (22.05.1916.a.), kui Tallinna teatris „Estonia“ tähistati Eestimaa Talurahva pärisorjusest vabastamise 100. aastapäeva. Sellel pidulikul aktusel loebki advokaat Jüri Vilms ette selle rahvusliku autonoomia nõude. Teekond vabadusse oli alanud. Villemi vaimusilme ees terendas Eesti oma Riik ja õnnest tegusad rahvad selles, kes kaines ühistegevuses loovad priiust elu-Jumala kuningriigiks. Tänaseks on see ime meile kingitud. Meie püha kohus on seda hoida ja kasvatada.

Tekst: Peeter Parts (ilmunud Kolga-Jaani koguduse lehes nr.1/MÄRTS 2011)

 

                                                             VILLEM REIMANI 150. sünniaastapäevale pühendatud

                                                           päevad Kolga-Jaanis peeti 2011.a. 29.maist kuni 5.juunini

 

prof. Tarmo Kulmari jutlus V. Reimani päevade raames peetud KUULUTUSNÄDALAL:

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt,  ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt.

Head vennad ja õed Kristuses, me kuulame Pühakirja sõna Uue Testamendi Pauluse kirjast Rooma rahvale, 12. peatükist, salmidest 9 – 16.

⁹Armastus olgu siiras. Kurjast hoidudes kiinduge heasse!
¹⁰Vennaarmastuses olge üksteise vastu hellad, vastastikuses
austuses jõudke üksteisest ette!
¹¹Teenige Issandat tüdimatu innuga ja vaimult tulisena!
¹²Olge rõõmsad lootuses, vastupidavad viletsuses, püsivad
palves!
¹³Abistage pühasid nende puuduses, püüdke olla
külalislahked!
¹⁴Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke!
¹⁵Rõõmustage rõõmsatega, nutke nutjatega!
¹⁶Olge omavahel üksmeelsed! Ärge mõtelge kõrgilt, vaid
laske end tõmmata madalate hulka! Ärge olge endi meelest targad!

Aamen.

Täna on meil põhjust mitmeski mõttes tänumeelseid tagasivaateid teha. Uue Testamendi aegade sündmuste järgi külastas Maarja täna umbes kahe tuhande aasta eest Elisabetti. Maarja teretuse peale sai Eliisabet täis Püha Vaimu ja teadlikuks sellest, et ta kannab poega, kellest hiljem sai Ristija Johannes. Eesti ja meie kiriku ajaloo sündmuste järgi täna 94 aastat tagasi toimus Tartus esimene EELK kirikukongress ja tänast päeva peetakse üldse EELK sünnipäevaks. Ja pühadekalender läheb üha kirkamaks – ülehomme on juba Kristuse Taevaminemispüha, tulemas on peatselt Nelipüha, seejärel Kolmainujumala püha.

Just kõikide nende rõõmsate sündmuste valguses on igati kohane meenutada apostel Pauluse juhiseid kristlikuks eluks. Juhtnööre, mida oleme saanud kaasa lapsepõlvest saati koos emapiimaga ja isaarmuga, mis peaksid meie igapäevaelu samme juhtima, kuid mis ikka ära ununevad. Paulus räägib paljudest õigetest ja õilsatest mõistetest. Selle Rooma kirja koha kuulsaim lause on muidugi „Olge rõõmsad lootuses.“ Ent täna tahan rääkida hoopis armastusest.

Arm ja halastus on suured ja õilsad tunded. Jumala arm oli otsatu, kui Ta oma ainusündinud Poja maailma saatis ja Tal ristil surra lasi, et loendamatud sugupõlved lunastatud saaksid.  Sellisena oli Jumala halastus lõpuni tunnetamatu. See oli Jumala armastus oma loomingu krooni – inimese – vastu.

Inimesele on siin õppimise koht.  Ja kui arutleda, et inimene polegi selliseks suureks tundeks võimeline, siis meenutagem noorusaega, mil peaaegu igaüks, kes on kunagi meeletult armunud ja armastanud, on oma kaaslase vastu ju samasugust omakasupüüdmatut tunnet tundnud. Aga mis saab edasi? Kas see armastustunne läheb kaotsi või ilmub hiljem taas kummalistel asjaoludel muutununa?

19. sajandi viimasel kolmandikul juhtus Inglismaal, et talumees nimega Fleming kuulis kord soost appihüüdu. Pikemalt mõtlemata tormas ta appi ja päästis laukasse uppumast  kümneaastase poisi. Järgmisel päeval sõitis maja  ette tõld poisi isaga, kes tegi ettepaneku tasuda tänutäheks edaspidi farmeri poja hariduse eest. Nõnda sündiski. Paljude aastate pärast sai see talupoiss, nüüd maailmakuulus teadlane, penitsilliini avastamise eest Nobeli preemia. Aga soolaukast päästetud poisist sai samuti  suurmees, kes muide jäi 1943.a. kopsupõletikku. Vaid penitsilliin päästis ta.

Selle kümneaastase poisi, hilisema kuulsa mehe nimi oli Winston Churchill, kes oli üks neist, kes päästis Euroopa kahe totalitaarvõimu haardest. Penitsilliini avastaja oli aga Ian Fleming, tänu kellele on päästetud surmast miljoneid inimesi.

Näeme, et üksainsa inimese üks inimarmastusest kantud tegu võib pikas ajaplaanis teha imet. Lõppeks võib see tegu imelisel viisil saada tasutud kogu inimkonnale. Inimene on Jumalanäoline olend ja on suuteline käituma Jumalale endale sarnaselt. Sageli on selleks vaja teha väga vähe. Me kõik suudame seda vähest. Osutada ligimesele halastust ja kaastunnet.

Armastus on teisisõnu ka vennaarm. See on suurem ja püsivam tunne kui kiindumus juhuslike inimeste vahel, mis kergesti süttib ja hiljem jahtub. Esiteks on vennaarm veretunne. See on peretunne, mis jääb, sest veri on paksem kui vesi, nagu ütleb ka rahvasuu. Teiseks, kõik inimesed on vennad. Elame ühe inimkonnana ühel ja samal planeedil, lõppkokkuvõttes ühesuguste murede ja  lootustega tuleviku ees. Kolmandaks on vennaarm kitsamas mõttes omakasupüüdmatu ja isetu lävimine kahe inimese vahel. See hõlmab suhteid, mis võivad inimeste vahele tekkida vastastikuse sümpaatiatunde alusel. Neljandaks, kõik kristlased on vennad. Vaatamata teatud eriarvamustele, on meil ikkagi kõigil üks Jumal ja üks Lunastaja, või, nagu Pühakirjas öeldud, meie oleme üks ristikogudus ehk üks Kristuse ihu, kellest igaüks teenib Issandat, ent igaüks omal arusaamisel ja omal viisil. Kokkuvõtlikult öeldes on vennaarm samuti halastus, kaastunne ja ligimesearmastus.

19.sajandi algul jäi üks maailmakuulus saksa helilooja kord reisil olles õhtul hilja peale ja palus ühes mõisas öömaja. Soovimata pererahvas segadust tekitada, esitles ta end vaid tagasihoidlikult rändmuusikuna, sest peres valitses mure – väike tütar oli väga haige ja oli karta, et ta sureb. Laps tahtis väga meelelahutust ja ema palus muusikul midagi klaveril mängida. Klaverimängija esitas ühe jumaliku meloodia teise järel, väike tüdruk nõudis aga särasilmil lisa. Nii mängis muusik kogu öö. Hommikuks oli laps terve! Tänulikele vanematele, kes muusikule raha pakkusid, vastas mees: „Mulle on Jumal juba tasunud!“ – „Aga palun öelge siis oma nimigi!“ – „Mu nimi on Ludwig van Beethoven, teie teenistuses, armuline proua,“ kõlas vastus.

Kaastundest juhitud inimarmastuse sügavaim tuum on heategu. Mis on heategu? Heategu on selline kaastundlik tegu, mida sa kaasinimesele teed, üldsegi ootamata, et sulle vastataks samaga. Seda tehakse südamest, vastutasu ootamata, nii nagu seda Beethoven tegi lapsele oma andega.

Selliseid tegusid tegi Issand Kristus palju oma kuulutamiseajal. Kaastunne ja inmarmastus oli see, millele apostel Paulus tänases kirjakohas tähelepanu juhtis.

Aga samas see on see natuke, milleks me kõik oleme võimelised. See on sinepiivake, millest sünnib lõpuks taevariik.

Olge rõõmsad lootuses ja hoitud meie Issanda Jeesuse Kristuse taastulemiseni.

Aamen.

Tarmo Kulmar 

Kolga-Jaanis 31.05.2011.